📟 Brigaad 2-4 Väljakutse.
“Naine kukkus pubi trepil, lõi otsmiku vastu astet. Teadvusel, otsaesine veritseb. Helistaja sõnul tugevas alkoholijoobes, ei püsi hästi püsti ja keeldub abist. Asukoht pubi sissepääsu juures, kiirabiautoga ligipääs olemas.”
–RASMUS–
Võtan raadiosaatja.
“Brigaad 2-4, info käes. Alustame väljasõitu.”
20:53 — panen saatja tagasi hoidikusse ja vaatan paarilise poole.
“Pubitrepp. Kukkus käpuli, lõi otsmiku vastu astet. Korralik joove, peatrauma kahtlus ja ise abi ei taha.”
Kinnitan turvavöö. Kiirabiauto hakkab liikuma pubi poole.
–CARMEN–
Peoõhtu oli täiuslik. DJ mängis just seda üht lugu, mida ma armastan, keegi ostis mulle kolmanda shot’i ja ma naersin nii kõvasti mingi loo peale, et mul jooksid pisarad. Kõik oli… soe. Udune. Hea.
Siis otsustasin, et on aeg. Väike värske õhu paus, natuke jalutada, äkki suitsu ka teha kellegagi õues. Tõusin lauast — vähemalt arvasin, et tõusin sujuvalt, tegelikult ilmselt kõikusin nagu laev tormis — ja suundusin ukse poole. Trepp. Lihtne trepp, mida olen ilmselt sada korda alla käinud. Aga täna otsustasid mu jalad, et see on liiga keeruline ülesanne.
Esimene aste — okei. Teine aste — kuidagi kaldu. Kolmandat astet ma enam ei tabanud. Maailm tegi imeliku pöörde — ja järgmine asi, mida mäletan, on külm betoon mu all, põlved vastu kive ja märg tunne otsaesisel. Valus ei olnud eriti, või õigemini — oli, aga see jõudis kohale kuidagi hilinemisega, läbi udu.
Lamasin seal hetke, proovides aru saada, mis suunas üleval on. Keegi karjus midagi, keegi kummardus mu kohale, küsis, kas ma elan. Muidugi ma elan, tahtsin öelda, aga suu ei tahtnud korralikult sõnu moodustada. Katsusin otsaesist — sõrmed said märjaks. Ahaa. Veri… Tore.
Ja siis kuulsin seda sõna — “kiirabi”. Keegi helistas juba. Ei-ei-ei. See ajas mind rohkem ärkvele kui miski muu terve õhtu jooksul. Kiirabi tähendab küsimusi, tähendab, et keegi vaatab mu pupille lambiga, tähendab, et ma pean seletama, kui palju ma jõin, tähendab arvet ja piinlikkust ja äkki isegi haiglat. Ei. Absoluutselt mitte.
Toetasin käed vastu külma betooni ja sundisin end üles, ignoreerides seda, kuidas trepp korraks minu all keerles. Keegi haaras mu käsivarrest, aga ma raputasin ta lahti —
“Mul on kõik hästi, jäta,”
pomisesin, ilmselt palju ähmasemalt kui mõtlesin. Jalad värisesid, aga seisid. Peaaegu.
Nurga taga oli vari, kus mõned suitsetajad tavaliselt seisid. Sinna ma püüdsin liikuda — mitte joosta, jooksmine polnud enam mu sõnavaras, aga mingi kõõluv, ebakindel siire kaldu, üks käsi vastu seina, veri jooksmas otse silma juurde ja segamas nägemist. Kui suudan vaid pubi nurga taha jõuda, siis äkki nad ei märkagi…
Sinised tuled paistsid juba tänaval, valgus liikus üle seinte.
–RASMUS–
20:59 — keerame pubi ette. Sinised vilkurid peegelduvad akendelt ja juba autost näen trepi juures inimesi, kuid seda, kelle pärast meid kutsuti, mitte kohe.
Astun autost välja, tõmban kindad kätte ja võtan traumakoti. Paariline tuleb teiselt poolt.
“Vaatame kõigepealt trepi ja ümbruse üle. Kirjelduse järgi ei pruugi ta väga koostööaldis olla.”
Liigun trepi poole ja vaatan kiiresti ringi — trepiastmeid, ukseesist, inimesi ning pubi külje poole jäävat ala.
“Kiirabi. Kes kukkus?”
–CARMEN–
Kössitan pubi nurga taga, selg vastu külma tellisseina, ja kuulen kõike sealt, kuhu ma nähtavale ei jää.
“Kes kukkus?” —
sinu hääl, tõsine, professionaalne.
Hetk vaikust. Siis Annika hääl, natuke liiga valjult, nagu räägiks ta läbi õlle:
“Ee… Carmen. Meie sõber. Ta kukkus trepist, lõi pea ära, aga—”
paus, ma kuulen, kuidas ta kõhkleb
“—ta on nagu… ta ütles, et tal on kõik okei?”
“Kus ta praegu on?”
küsid sina.
Ja siis Marko, jumal õnnista Markot tema lojaalsuses, aga needku teda ka samal ajal:
“Ta läks vist… sinnapoole? Nurga taha? Ta ei tahtnud, et keegi kutsuks kiirabi, ta oli veits piinlik selle pärast—”
“PALUN ÄRA,”
sisistan endale, liiga hilja, sest ma juba kuulen, kuidas Annika ütleb:
“Carmen! Nad on siin, tule nüüd, ära ole loll!”
Suurepärane. Ta reetis mu. Peo lõpp, ustavus null.
“Ta lõi otsaesise päris kõvasti ära, veritses ka natuke,”
lisab keegi kolmas — vist Liisi —
“ja ta oli täitsa purjus, me üritasime teda takistada trepist minemast aga…”
Mul on tunne, nagu mind müüdaks maha odavaima hinnaga. Surun end veelgi rohkem seina vastu, justkui saaks sein mind alla neelata. Käsi otsaesisel on nüüd päris märg, ja äkki tundub see kõik palju vähem naljakas kui minut tagasi.
“Carmen?” —
sinu hääl, nüüd suunatud otse minu poole, nurga taha, rahulik, aga kindel.
–RASMUS–
21:00 — jätan paarilise hetkeks trepi juurde infot täpsustama ja liigun traumakotiga ümber nurga. Ma ei torma ega tule sulle kohe kätega kallale.
Sind nähes jään paari sammu kaugusele. Pilk käib kiiresti üle otsaesise ja verise käe, seejärel selle, kuidas sa seina najal püsid.
Kükitan veidi madalamale, et mitte sinu kohal kõrguda.
“Carmen? Mina olen Rasmus, kiirabist.”
Vaatan sulle otsa.
“Ma saan aru, et sa ei tahtnud meid siia. Aga sa lõid pea vastu betooni ja sul on otsaesine verine. Ma tahan su kõigepealt üle vaadata ja veenduda, et sul pole praegu ühtegi ohumärki.”
Viipan rahulikult seinaäärse koha poole.
“Ära praegu püsti tõuse. Ma ei hakka sind kuhugi vägisi vedama.”
Teen väikese pausi.
“Kas sa mäletad kukkumist ennast?”
–CARMEN–
Vaatan sind läbi kokku kissitatud silmade, üks käsi ikka otsaesisel, veri nüüd juba sõrmede vahelt käele nirisemas.
“Tere,”
pomisen, häälel see iseloomulik purjus selgus-ebaselguse segu.
“Rasmus. Tore. Väga hea. Kahju, et sa siia tulid, sest ma lähen koju.”
Ei liigu ma kohe, aga sõnad tulevad kiiremini kui mõtted jõuavad kontrollida.
“Mäletan kukkumist? Muidugi mäletan. Trepp. Trepp tuli mulle vastu. Selge see. Aga tead mis on veel selge? See, et mu nn-sõbrad—” teen sõrmedega jutumärgid, mis tuleb välja pigem nagu lohisev vehklemine, “—andsid mu sulle otse üles nagu mingi… nagu mingi kadunud koera. Aitäh selle eest, Annika! Väga lojaalne!”
Üritan end seinast eemale lükata, jalad ikka veidi ebakindlad.
“Mul on kõik korras.”
Astun ühe sammu — seina äärt pidi, käsi ikka vastu tellist toetumas, teiste suunas, eemale sinust.
“Ma lihtsalt lähen tagasi… kuhugi. Koju. Bussijaama. Ükskõik kuhu, kus pole siniseid tulesid. Mul on homme tööl vaja olla ja ma ei jõua terve öö haiglas mingite vormide täitmisega raisata, sest mul on lihtsalt marrastus, see on… see on lihtsalt marrastus.”
Veri jookseb nüüd juba silma lähedale ja ma pühin seda käega ära, määrides selle asemel rohkem laiali.
“Miks sa mind nii vaatad. Ma olen täiesti okei.”
–RASMUS–
21:01 — tõusen koos sinuga kohe püsti. Kui näen, kui ebakindlalt esimene samm tuleb, liigun küljele nii, et olen piisavalt lähedal sind vajadusel püüdma, aga ei haara veel kinni.
“Ma vaatan sellepärast, et sa veritsed peast, oled päris tugevalt joonud ja sul on praegu seina vaja, et püsti püsida.”
Mu toon jääb rahulikuks, aga muutub konkreetsemaks.
“Koju jõudmise üle võime pärast rääkida. Praegu ma ei lase sul niimoodi tänavale kõndida.”
Võtan taskust marlitampoonid.
“Ja su sõbrad tegid tegelikult üsna mõistliku asja. Peatrauma ja alkohol on kehv kombinatsioon, sest joove võib peita sümptomeid, mida ma muidu hindaksin.”
Astun lähemale ja ulatan sulle puhta marli.
“Pane see otsaette ja hoia õrnalt peal. Ära hõõru.”
Vaatan korraks su silmi ja nägu, otsides nähtavat asümmeetriat või muud traumat.
“Üks asi korraga. Ütle mulle oma täisnimi ja mis kuu praegu on.”
–CARMEN–
Võtan marli vastu ja pigistan selle kohmakalt otsaette.
“Aitäh,”
pomisen, sest ma pole ju metsloom, viisakus on ikka viisakus isegi siis, kui ma vihane olen.
“Perekonnanimi,”
kordan, nagu maitseksin seda sõna.
“Perekonnanimi on selline asi, mida ma räägin sulle siis, kui ma olen ametlikult sinu patsient. Ma pole otsustanud, kas ma olen.”
Kuu kohta ma ei vasta üldse — selle asemel lükkan end seinast eemale,
“üks asi korraga” muutub minu peas kuidagi “ma tean ise oma asju paremini kui sina” ja astun, päris kindlalt oma peas vähemalt, tagasi pubi eesukse poole.
“Ma lähen lihtsalt sisse istuma. Näed, kõnnin. Kõik hea. Sa võid rahulikult… teha, mida iganes te teete, kui inimesed on täiesti korras.”
Ja siis — muidugi siis — üks jalg läheb teisest üle, ei tea täpselt kummast, aga tulemus on sama: maailm kaldub, muru tuleb kiiresti vastu ja ma prantsatan käpuli otse rohu sisse, käed vajuvad märga muru, marlitampoon lendab kuskile küljele.
Ja siis ma naeran. Kohutavalt, kontrollimatult, peaaegu nutuni välja naeran, sest see on lihtsalt nii absurdne — ma just tõestasin, kui “hästi” mul läheb, kukkudes teist korda kümne minuti jooksul, seekord lihtsalt pehmele murule, ilma igasuguse väärikuseta.
“Ei,”
ähin naeru vahele, kõhuli-käpuli rohus,
“ei, ma vannun, see ei olnud pea pärast. Mu jalad on lihtsalt… lollid. Praegu.”
–RASMUS–
21:02 — olen juba sinu poole liikumas, kui tasakaal kaob. Murule jõudes kükitangi kohe su kõrvale. Vaatan kiiresti, kas lõid uuesti pea või said mujale haiget. Teist korda püsti proovida ma sul praegu ei lase.
“Jah. Väga veenev demonstratsioon.”
Su naer tõmbab mul korraks suunurga üles, aga pilk jääb töiseks. Panen käe su õlavarrele, et sa end naeruhoos uuesti üles ei lükkaks.
“Ja ma olen täiesti nõus, et jalad võivad olla lihtsalt purjus. Probleem on selles, et ma ei saa praegu kindlalt öelda, milline osa sellest on alkohol ja milline osa äsjasest pealöögist.”
Vaatan, kas selle kukkumisega tuli mõni uus vigastus, siis võtan maast lennanud marli asemel kotist uue.
“Teeme nüüd ühe muudatuse plaanis. Kõndimise eksam on läbi.”
Ulatan sulle uue marli ja viipan paarilisele, et ta tooks kanderaami lähemale.
“Sa ei pea mulle praegu oma perekonnanime usaldama. Aga ma tahan su pea üle vaadata ja mõned lihtsad kontrollid teha. Selleks ei pea sa haiglasse minemisega nõustuma.”
Kükitan endiselt sinu kõrval, mitte ei ürita sind kohe püsti tõsta.
“Enne istume siinsamas korraks. Vaata mulle otsa, Carmen. Kas sul praegu pea valutab? Iiveldab? Näed kahekordselt?”
–CARMEN–
Naeran ikka veel, kui sinu käsi mu õlavarrel peatub, ja see naer läheb üle mingiks itsitamiseks, mida ma ei suuda peatada.
“Ei valuta! Absoluutselt mitte midagi ei valuta, peale minu uhkuse, mis on nüüd täiesti muru sees, koos minuga.”
“Iiveldab? Ei. Näen sind ainult ühte moodi, kahjuks,”
lisan ja see peaks kõlama teravalt, aga tuleb välja pigem naljakalt, sest ma ise pahvatan jälle naerma oma sõnade peale.
Ma ei jäägi rahulikult istuma. Mu käsi liigub, otsib toetust, ja leiab sinu käe — haaran sellest kinni, kasutades seda kangina, et end üles upitada.
“Ma olen täitsa okei, aitäh küsimast, aga tead, mis mul praegu tegelikult puudu on? Tants. Seal sees mängib endiselt muusika ja mina siin muru peal lebotan nagu mingi… nagu mingi joobnud tähetorn. See on solvav minu vastu.”
Surun end sinu käele toetudes üles, jalad ikka värisemas, aga tahe on kõvem kui tasakaal.
“Ma lähen tagasi sisse. Sina võid… teha oma kontrolle siin väljas, kui tahad, aga mina tahan tagasi selle laua juurde, kus mu jook on ikka veel pooleli ja kus keegi ei küsi minu käest kuupäevi.”
–RASMUS–
21:03 — kui sa mu käest kinni võtad, lasen sul hetkeks haarde leida, aga niipea kui saad raskuse jalgadele ja hakkad pubi poole pöörama, panen teise käe kindlalt su käsivarrele. Mitte jõuga maha surudes, vaid nii, et järgmine tasakaalukaotus ei lõpeks kolmanda kukkumisega.
“Ei.”
Muigamine kaob näolt ja toon muutub selgelt tõsisemaks.
“Tantsima sa praegu ei lähe. Ja seda pooleliolevat jooki ka lõpetama ei lähe.”
Viipan paarilisele kanderaamiga lähemale tulla.
“Sa oled kümne minuti jooksul kaks korda kukkunud, esimese korraga pea vastu betooni löönud ja praegu ei püsi ilma seina või minuta kindlalt jalul. See ei tähenda automaatselt, et sul on midagi katastroofilist. See tähendab, et kolmandat kukkumist me teadlikult ei korralda.”
Hoian sind tasakaalus ja pööran pilgu hetkeks su otsaesisele. Värske marli on endiselt vaja peale saada.
“Ma ei nõua praegu haiglasse mineku otsust. Kõigepealt istud. Kas siia kanderaamile või kiirabiautosse, kus on soe ja su sõbrad ei pea kogu etendust pealt vaatama.”
Vaatan sulle otse otsa.
“Vali üks. Aga pubisse tagasi tantsima minek ei ole praegu üks variantidest.”
–CARMEN–
Su hääletoon muutub äkki hoopis teiseks — mitte enam see rahulik-mõistev, vaid selline, mis paneb mind hetkeks tõesti kuulama — ja ma jään korraks tummaks. Vaatan sinu poole, siis pubi ukse suunas, kus Annika ja Marko seisavad, käed rinnal, näod täis muret, mida ma praegu üldse ei taha analüüsida.
“Okei, okei, jumal,”
pomisen, natuke solvunult, aga selle terava tooni all midagi pehmemat, midagi, mis kõlab peaaegu häbelikult.
Kaevan taskust sigaretipaki, sõrmed liiga kohmakad, et tükk aega tikku süüdata — kolmas katse õnnestub lõpuks, ja ma tõmban sügavalt sisse, nagu see aitaks kuidagi olukorda taluda.
“Fine. Auto,”
ütlen, puhudes suitsu kõrvale, mitte sinu poole, sest ma pole ju täiesti barbaar.
“Aga ainult sellepärast, et—”
hetkeline paus, ja siis midagi mu näol muutub, peaaegu elevil,
“—kas teil on seal see asi? See EKG asi? Need kleepsud rinnale, mis piiksuvad? Ma olen filmides näinud, see on tegelikult üsna äge.”
Astun ise nüüd auto suunas, ikka veidi kõikuvalt, sigaret suunurgas,
“ja see hapnikumask ka, kas teil on see läbipaistev, mis udutab? Ma tahan seda proovida. Mitte, et ma vajaks, muidugi, aga esteetiliselt.”
–RASMUS–
21:04 — niipea kui sa autoga nõustud, kaob mu toonist teravus. Jään su kõrvale ja hoian käsivarrest, sest iseseisvat kõndimist oled sa tänaseks juba piisavalt demonstreerinud.
“Väga hea. Auto.”
Sigaretti märgates vaatan seda ja siis sind.
“Üks halb uudis veel: see jääb õue. Autos on hapnikuballoonid ja põleva sigaretiga me sinna ei lähe.”
Lasen paarilisel kanderaami meie kõrvale tuua, et me ei peaks ebakindlat teekonda jalgsi lõpuni tegema.
EKG-jutu peale muigan.
“On küll. Monitor, kleepsud, juhtmed, kogu filmikraam. Aga selle saamiseks peab olema põhjus. Piiksumise pärast ma sind juhtmetesse ei mässi.”
Viipan kanderaamile.
“Hapnikuga sama lugu. Mask on olemas. Udutab ka täiesti rahuldavalt. Aga kui su vere hapnikusisaldus on korras ja sa hingad ise ilusti, siis saad tasuta täiesti tavalist Eesti õhku.”
Võtan välja pulssoksümeetri.
“Selle väikese tulukese võin sulle küll sõrme panna. Ja autos vaatan su otsaesise korralikult üle, mõõdan vererõhu ning kontrollin natuke seda purjus aju.”
Kergitan kulmu.
“Sigaret ära, istu peale. Siis saad kiirabiauto ekskursiooni.”
–CARMEN–
Vaatan kanderaami nagu see solvaks mind isiklikult.
“Ei, aitäh, ma ei ole invaliid, ma kõnnin ise.”
Astun eemale sellest asjast, väärikus (mis iganes sellest on veel alles) ette.
Kustutan sigareti tallaga vastu maad, korjan koni üles ja viskan ära, veidi liiga aeglaselt, nagu mul oleks kahju sellest loobuda. Siis pöördun korraks ringi ja hõikan üle õla pubi ukse poole:
“MA TULEN KOHE TAGASI! ANNIKA! HOIA MU JOOKI, ÄRA LASE KELLELGI SEDA VÕTTA!”
Hääl kõlab üle terve tänava, ilmselt palju valjemini kui vaja, ja mõned möödujad vaatavad minu poole.
Siis pööran end uuesti sinu poole, jätkates kõndimist, kuigi jalad on ikka veidi ebakindlad.
“Aga oota, sa ei saa lihtsalt öelda ‘ei ole põhjust’ ja jätta mind ilma EKG-ta. Filmis saavad kõik EKG-d! Iga kord kui keegi kiirabiautosse istub, on seal kohe see piiks-piiks asi ja kõik vaatavad monitori murelikult.”
Näpuga sinu poole viibates, ikka kõndides:
“Ma tahan seda oma südame piiksu kuulda. See on… see on nagu tõestus, et ma olen elus. Väga rahustav. Ma maksan isegi lisatasu, kui vaja.”
–RASMUS–
21:05 — lasen kanderaamil kõrvale jääda, kui sa sellest nii resoluutselt mööda astud, kuid kõnnin kohe sinu kõrval. Üks käsi on valmis su käsivarrest haarama, kui jalad jälle omavahel tülli lähevad.
Su üle tänava kostva hüüde peale vaatan korraks pubi ukse poole.
“Annika, palun ära hoia seda jooki talle.”
Siis tagasi sinu poole.
“Ja sina vaata praegu, kuhu astud. Filmikriitika teeme autos.”
Auto küljeukse juures avan ukse ja panen astmelaua valmis. Siin ma enam lihtsalt pealt ei vaata, kuidas sa turnid — pakun käsivarre kindlaks toeks.
“Üks aste. Võta minust kinni.”
EKG-jutt ajab mind jälle muigama.
“Lisatasuga EKG-menüüd meil kahjuks pole. Ja monitor ei tee sind rohkem elusaks kui sa juba oled.”
Tõstan pulssoksümeetrit näppude vahel.
“Aga mul on kompromiss. See mõõdab pulssi ja hapnikusisaldust ning monitor näitab su pulsilaine ka ekraanile. Kui hindamise käigus tuleb päriselt põhjus EKG teha, saad kleepsud ka.”
Noogutan auto sisemuse poole.
“Praegu kõigepealt turvaliselt sisse. Siis otsaesine puhtaks ja vaatame, kui hästi sa tegelikult orienteerud.”
–CARMEN–
“EI OLE AUS!”
karjun üle õla Annikale, peaaegu solvunult,
“MIS SIIS, KUI MA TAHAN SEDA HILJEM! RASMUS ON PAHA INIMENE!”
— see viimane osa on suunatud pigem sinule, aga hüütud sama valjult, nagu see oleks üldsusele teadaandmine.
Astme juures võtan sinu käsivarrest kinni, natuke ebakindlalt, aga jõuan üles ilma järjekordse katastroofita. Istun kohe selle ukse lähedal olevale istmele ja… oi.
“Oo. See on üllatavalt mugav,”
ütlen, patsutades istme külge, nagu hindaksin mõnd mööblipoodi.
“Sooja ka. Kas te kõik istmed niimoodi soojendate või olen mina lihtsalt eriline?”
Vaatan ringi, silmad läikimas veidi liiga entusiastlikult kõige selle varustuse peale — kapid, torud, ekraanid — ja siis pöördun tagasi sinu poole, tõstan ise oma käe, sõrmed pisut värisemas, valmis selleks väikeseks tulukeseks.
“Okei, pane see asi mulle sõrme. Ma tahan näha, kui elus ma olen. Numbriliselt.”
–RASMUS–
21:06 — astun sinu järel salongi ja tõmban ukse kinni. Paariline jääb hetkeks ukse juurde varustust sättima.
“Jah, ma kuulsin. Rasmus on kohutav inimene. Paneme kaebuse pärast kirja.”
Kinnitan, et istud kindlalt, ja panen pulssoksümeetri su väljasirutatud nimetissõrmele.
“Ja ei, trooni spetsiaalselt sinu jaoks ette ei soojendatud. Auto lihtsalt seisab meil soojana.”
Ootan mõned sekundid, kuni signaal stabiliseerub. Ekraanile tekib korralik pulsilaine: SpO₂ 98%, pulss 104/min.
Keeran monitori veidi sinu poole.
“Näed. Üheksakümmend kaheksa protsenti hapnikku, pulss sada neli. Numbriliselt täiesti elus.”
Võtan samal ajal vererõhumanseti ja panen selle ümber su õlavarre.
“Ära selle käega korraks vehkle.”
Mansett hakkab täituma. Samal ajal vaatan su kõnet, kontakti ja seda, kas pilk püsib normaalselt.
“Ja nüüd tuleb see osa, mida sa üritasid õues vältida.”
Kummardun natuke lähemale.
“Mis kuu meil praegu on?”
–CARMEN–
Vaatan monitori peaaegu vaimustunult, silmad särades.
“SADA NELI! Mu süda lööb sada neli korda minutis! See on… see on ju päris kiire, eks?”
Liigutan sõrme veidi, ihaldades näha, kas number muutub, kuni mansett hakkab mu käsivart pigistama ja ma teen üllatunud näo.
“Oo, see kägistab mind.”
Siis tuleb kuu küsimus, ja ma… vaikin.
Mitte sellepärast, et ma ei teaks — vähemalt mitte ainult sellepärast — vaid mingi kangekaelne osa minust otsustab, et see on põhimõtte küsimus. Pööran pea veidi kõrvale, vaatan akna poole, kus sinised tuled ikka veel õrnalt vilguvad, ja huulte vahele tekib selline põikpäine, kokkusurutud joon.
“Mhm,”
teen lihtsalt, mis pole vastus millelegi.
Sõrmedega trummeldan istme käetoel, otsin midagi muud vaadata, mida iganes peale sinu otsese pilgu.
“Kas see on tõesti vajalik? Ma mõtlen, kas kuu number määrab midagi?”
–RASMUS–
21:07 — lasen mansetil mõõtmise lõpuni teha. RR 132/84 mmHg. Pulss püsib 102–106 kandis, SpO₂ 98%. Hea pulsilaine.
“Joobes, ärritunud, just kaks korda kukkunud — sada neli ei üllata mind praegu eriti.”
Võtan mansetist rõhu maha.
“Ja kägistamine lõppes. Sada kolmkümmend kaks kaheksakümmend neli.”
Su kuu-küsimusest kõrvale põikamise peale ei hakka ma vaidlema. Tõmban tabureti lähemale ja istun sinu ette.
“Jah, vajalik. Mitte sellepärast, et august oleks kuidagi meditsiiniliselt parem vastus kui juuli.”
Võtan väikese pupillilambi.
“Sa lõid pea ära ja oled alkoholi tarvitanud. Ma kontrollin, kas sa saad aru, kus sa oled, mis juhtus ja mis aeg praegu umbes on. Joove teeb selle hindamise keerulisemaks.”
Valgustan lühidalt üht pupilli, siis teist, jälgides reaktsiooni.
“Ja see pole koolikontroll. Vale vastuse eest miinust ei saa.”
Panen lambi ära ja võtan puhta marli ning füsioloogilise lahuse, et otsaesist vaadata.
“Nii et proovime uuesti. Mis kuu praegu on?”
–CARMEN–
Kui valgus mu silma jõuab, tõmban pea kiiresti kõrvale, käsi tõuseb reflektoorselt ette.
“Vau, okei, hoiatuse oleks võinud anda enne, mitte pärast! See on nagu kellegi telefoni välk näkku.”
Kuu küsimuse peale kehitan õlgu, ikka veel seda oma kangekaelset joont hoides, aga sinu selgituse peale midagi minus veidi pehmeneb — mitte piisavalt, et alla anda, aga piisavalt, et vastata mingi poolvastusega.
“Suvi,”
ütlen lõpuks, väljakutsuvalt, nagu see oleks täiesti piisav vastus.
“On soe. Inimesed on väljas. Pubid on lahti ja täis. See on suvi. Kas see ei loe?”
Vaatan sind, üritades hinnata, kas see läks arvesse või mitte, aga siis lisan, poolenisti kaitsvalt, poolenisti nagu üritaks ennast veenda:
“Ma tean täpselt, kus ma olen. Ma olen pubi ees, kus mu sõbrad on jäänud sisse ilma minuta, ja ma istun kiirabiautos, mis on ausalt öeldes palju mugavam kui ma ootasin, ja sina piinad mind küsimustega, mille vastust sa juba tead. Milleks see teater?”
–RASMUS–
21:08 — tõmban lambi kohe eemale, kui pea kõrvale keerad.
“Õige märkus. Ma ütlesin küll, et vaatan pupille, aga oleksin pidanud ütlema täpselt enne valguse panemist.”
Pupillid olid võrdsed ja reageerisid valgusele. Panen lambi taskusse.
Su vastuse peale noogutan aeglaselt.
“Koha ja olukorra saad sa kenasti kätte. See on hea. Aga ‘suvi’ on aastaaja vastus, mitte kuu vastus.”
Teen füsioloogilise lahusega marli märjaks.
“Ja teater on sellepärast, et alkohol ja peatrauma võivad väljast üsna sarnased välja näha. Kui sa oleksid lihtsalt joonud ja trepiga kakelnud ainult põlvede kaudu, oleks mul palju vähem põhjust sind siin tüüdata.”
Näitan märga marlit enne, kui lähen otsaesise juurde.
“Nüüd ma puhastan vere ära. See võib kipitada. Pead ei ole vaja kuhugi keerata.”
Toetan ühe käega kergelt su oimukoha kõrvale ja hakkan ettevaatlikult kuivanud ning värsket verd marrastuse ümbert eemaldama, et näha, kas selle all on ainult pindmine haav või midagi, mis vajaks sulgemist.
“Ja ma küsin veel kord, sest mulle pakub huvi, kas sa ei taha vastata või ei suuda vastata.”
Vaatan sulle korraks otsa.
“Mis kuu praegu on?”
–CARMEN–
“AI—”
tõmban õhku sisse teravalt, kui märg marli haava puudutab, ja käsi tõuseb ise, sõrmed haaravad sinu randmest — mitte lükkamiseks, lihtsalt sinna klammerdumiseks, nagu see aitaks kuidagi valu vähem valusaks teha.
“Kurat, see kipitab rohkem kui ma ootasin. Kui suur see asi seal üldse on? Tundub, nagu sa kaevaksid seal terve kraavi.”
Silmad lähevad kipitusest korraks vesiseks. Hoian su käsivarrest kinni veel hetke, enne kui lasen lahti, veidi häbelikult, nagu tunnistaksin, et reaktsioon oli liiga suur.
Kuu küsimuse peale aga ei murdu ma sentimeetritki.
“Ma tean, mis kuu on,”
ütlen, lõug kergelt tõstetud,
“ma lihtsalt ei näe põhjust, miks ma pean seda sinu heaks kontrollima. Sa oled täiskasvanud mees, suur poiss, kellel on kell ja kalender ja ilmselt ka telefon taskus. Kui sa tõesti ei tea, mis kuu praegu on, siis on meil hoopis sinu seisundiga probleem, mitte minu omaga.”
Vaatan sind pigem trotslikult kui naljatlevalt, kuigi suunurgas on ikka see väike, kangekaelne muie.
“Nii et ei. Ei ütle. Põhimõtte küsimus.”
–RASMUS–
21:09 — kui su sõrmed mu randme ümber lähevad, jätan puhastamise hetkeks pooleli ega tõmba kätt ära.
“Jah, stopp. Las kipitus rahuneb.”
Ootan paar sekundit. Kui haava uuesti vaatan, teen seda seekord õrnemalt, tupsutades, mitte hõõrudes.
“Ja kraavi ei ole. Otsaesisel on korralik muhk ja pindmine marrastus. Need veritsevad lihtsalt väga efektselt.”
Su trotsliku vastuse lõpuni kuulan täiesti rahulikult. Siis noogutan.
“Okei. See vastus ütleb mulle päris palju.”
Panen verise marli kõrvale.
“Sa saad mu küsimusest aru, mäletad, miks ma seda küsin, ja tood täiesti sihipäraselt põhjuseid, miks sa mulle vastata ei taha. See on midagi muud kui see, kui sa vaataksid mulle otsa ega oskaks vastata.”
Võtan uue kuiva marli ja surun selle õrnalt marrastusele.
“Aga päris linnukest ‘ajas orienteeritud’ ma sulle selle eest ikkagi ei kingi. Sinna läheb praegu: keeldub vastamast.”
Suunurka tuleb kerge muie.
“Ja minu seisundit hindame järgmisel väljakutsel.”
Lasen sul soovi korral mu käsivarrest uuesti kinni võtta, kuni survet hoian.
“Nüüd üks olulisem küsimus, mille üle ma sinuga kuude kaupa ei vaidle: kas sa mäletad kogu kukkumist järjest — trepist komistamisest kuni selleni, kui inimesed sinu juurde tulid — või on seal mingi jupp täiesti puudu?”
–CARMEN–
Nägu tõmbub korraks tõsisemaks, kui tegelikult üritan mõelda, mitte ainult sinuga vaielda. Otsin sinu käsivart uuesti, hoian sellest kinni, samal ajal kui sa marlit vastu haava surud ja mu pilk läheb kuhugi kaugusesse, autoseinast läbi, tagasi selle hetke juurde.
“Okei… okei, las ma mõtlen,” ütlen seekord ilma trotsita hääles.
“Ma läksin suitsule. See on selge. Tõusin lauast, läksin ukse poole, mäletan seda trepi ülemist osa, esimest astet.”
Paus. Kulm kortsub.
“Ja siis… trepp lihtsalt nagu… kadus. Ma ei mäleta teist ega kolmandat astet, ma ei mäleta, kuidas ma kukkusin, ei mäleta seda hetke, kui pea vastu betooni läks. See on nagu—” liigutan oma vaba käega, otsides sõna, “— üks hetk ma olen trepi peal, järgmine hetk ma olen maas ja mu otsaesine on märg.”
Vaatan sind, ja seekord on selles pilgus vähem trotsi, rohkem tõelist ebamugavust selle pärast, mida see auk tähendab.
“Ja siis mäletan, et keegi karjus, keegi kummardus mu kohale, täiesti liiga paanikas, nagu ma oleksin suremas või midagi, kuigi ma olin ju… ma olin ju ärkvel kogu aeg, ma lihtsalt ei saanud korralikult rääkida. Ja siis kuulsin sõna ‘kiirabi’ ja mõtlesin, et see on täiesti mõttetu ülereageerimine minu lihtsa trepilt-kukkumise peale.”
Vajun natuke tagasi istme vastu.
“Nii et jah. On auk. Väike auk, aga on.”
–RASMUS–
21:10 — mu ilme muutub su vastuse ajal tõsisemaks. Ma ei katkesta sind. Hoian marli veel mõne hetke otsaesisel, siis kontrollin selle alt marrastust.
“Selge. See on oluline info.”
Võtan käe aeglaselt ära. Veritsus on survega peaaegu peatunud.
“See auk võib olla alkoholist. Võib olla pealöögiga seotud mälulünk. Ja ma ei saa siin autos ausalt öelda, kumb.”
Istun su ette tagasi. Toon pole enam naljatlev, aga ka mitte ähvardav.
“See muudab minu soovitust. Ma tahan, et sa läheksid meiega EMOsse hindamisele. Mitte sellepärast, et ma arvan, et sa oled suremas — su vererõhk, hapnikunäit ja kontakt on praegu korras. Aga sul oli peatrauma, sündmuse ümber on mälulünk, oled tugevas joobes ja tasakaal on nii kehv, et kukkusid pärast seda uuesti.”
Vaatan sulle otsa.
“Ja alkohol teeb koduse jälgimise kehvaks variandiks, sest kui sa muutud uniseks, hakkad oksendama või lähed segasemaks, on raske eristada, kas see on joogist või peast.”
Panen värske marli marrastusele.
“Ma tean, et sa tahtsid viie minuti pärast pubisse tagasi minna. Praegu ma seda turvaliseks ei pea.”
Teen väikese pausi.
“Kas sa oled pärast kukkumist kordagi oksendanud?”
–CARMEN–
Kuulen sõna “EMO” ja midagi minus paneb kohe kaitseasendisse.
“Ei. Ei-ei-ei. Haiglasse ma ei lähe.”
Ajan end istmel sirgemaks, äkki palju kindlamana kui mu jalad tegelikult on.
“See on üks muhk ja üks kraapimine, mitte… mitte ajuvereva… mis iganes sõna sa selle jaoks kasutasid. Sa ise ütlesid, et vererõhk on hea, hapnik on hea, süda on hea. Milleks ma pean istuma neli tundi ooteruumis mingi plastikutooli peal, ainult et keegi valges kitlis ütleks mulle, et jah, sul on muhk.”
Oksendamise küsimusele ma lihtsalt ei vasta — vaatan kõrvale, näpin marli serva, teen näo, nagu poleks seda küsimustki kuulnud, mis on iseenesest juba omamoodi vastus, aga mina seda tunnistama ei kipu.
“Pane lihtsalt plaaster peale,”
ütlen selle asemel, natuke liiga kiirustades teemat vahetada.
“Sul on ju kindlasti mingi plaaster kuskil selles suures kastis. Kleebi see peale, ütle mulle, et ma näen välja nagu sõjaveteran, ja las ma lähen tagasi sisse. Mu sõbrad on seal, mu jook on seal, ja ausalt öeldes, ma tunnen end juba palju paremini kui viis minutit tagasi.”
Vaatan sind, üritades oma häälde panna sellist kindlust, mida ma tegelikult enam nii täielikult ei tunne.
“Ma luban istuda kenasti maha, kui pea hakkab pöörlema. Aga haiglasse ma ei lähe ühe muhu pärast.”
–RASMUS–
21:11 — ma ei hakka su “ei” peale kohe vastu rääkima. Märkan küll väga selgelt, kuidas oksendamise küsimus vastuseta jäi.
“Plaastri leiame. Sõjaveterani tiitlit ma ühe pubitrepiga veel ei väljasta.”
Panen marli hetkeks tagasi ja vaatan sind tõsisemalt.
“Aga sa vaidled praegu natuke vale asjaga. Ma ei öelnud, et sul on ajuverejooks. Ma ütlen, et siin autos ei ole mul võimalik seda piisava kindlusega välistada. Normaalne vererõhk, hapnik ja pulss on head uudised, aga need ei välista koljusisest vigastust.”
Nihutan tabureti sulle veidi lähemale.
“Ja haiglasse minekust keeldumine on üks asi. Selleks pean ma kõigepealt hindama, kas sa oled praegu piisavalt otsustusvõimeline, et mõista, millest sa keeldud. Tugev joove ja mälulünk teevad selle hindamise oluliseks; nad ei tähenda automaatselt, et sa ei saa ise otsustada.”
Vaatan hetkeks seda marliserva, mida sa näpid, ja siis sulle otsa.
“Nüüd lähme tagasi selle küsimuse juurde, millest sa väga elegantselt mööda sõitsid.”
Mu hääl pehmeneb natuke.
“Ma ei pahanda vastuse peale ja ma ei vii sind ühe ‘jah’ pärast automaatselt kuhugi. Mul on lihtsalt vaja õiget infot.”
“Kas sa oled pärast kukkumist oksendanud — jah või ei?”
–CARMEN–
“Muidugi ma olen võimeline otsustama,”
ütlen kiiresti, peaaegu solvunult,
“vaata, ma just otsustasin. Minu otsus on: ei lähe. Kas see pole piisav tõestus, et otsustusvõime on korras? Ma tegin otsuse. Väga selge, väga kindel otsus.”
oksendamise küsimusele vastan nüüd lõpuks, kuna sinu hääl läks pehmemaks ja ma tunnen end veidi vähem ründe all:
“Ei ole oksendanud. Mitte kordagi. Ei tunne ka iiveldust. Näed, järjekordne hea uudis sulle.”
Ja siis, enne kui midagi rohkemat öelda jõuad, hakkan liikuma — käed vajutavad istme servale, keha tõuseb, natuke liiga järsult, nii et pea korraks käib ringi, aga ma ei lase sellel end peatada.
“Aitäh sulle kõige eest, tõsiselt, sa oled väga tore ja põhjalik ja ma hindan seda kindlasti,”
räägin kiirustades, tänulikult, aga ka selgelt lõpetava tooniga,
“aga nüüd ma arvan, et see kohtumine on läbi. Ma lähen tagasi pubisse, uus lugu õhtuks jutustada, ja sina saad minna aidata kedagi, kes tegelikult abi vajab.”
Sirutan käe ukse käepideme poole, ikka veidi kõikuvalt, aga otsusekindel nägu peal.
–RASMUS–
21:12 — niipea kui sa järsult püsti tõused ja ukse poole kõigud, olen ise samuti püsti. Panen ühe käe su käsivarrele ja teise ukse juurde nii, et sa seda tasakaalu kaotades lahti ei tõmbaks.
“Stopp. Istu tagasi.”
Hääl on nüüd konkreetne. Mitte vali, aga selles pole enam nalja.
“See, et sa ütlesid sõna ‘ei’, tõestab, et sa suudad valiku välja öelda. Otsustusvõime tähendab ka seda, et sa saad aru, mis sinuga juhtus, millised riskid on ja mis võib juhtuda, kui sa hindamisest keeldud.”
Kui oled stabiilselt püsti, lõdvendan haaret, kuid ei lase sul niimoodi autost välja astuda.
“Ma ei hakka sinuga kaklema ega väida, et sul kindlasti midagi tõsist on. Aga ma ei tee ka nägu, et tugevas joobes inimene, kes lõi pea vastu betooni, ei mäleta kukkumist ja on pärast seda uuesti tasakaalu kaotanud, on lihtsalt plaastri järel tantsupõrandale saatmise olukord.”
Viipan tagasi istmele.
“Istu. Kaks minutit. Siis räägime sinu keeldumise korralikult läbi.”
Vaatan sulle otse otsa.
“Ütle mulle oma sõnadega: miks ma tahan, et su pead haiglas kontrollitaks, ja mis võib juhtuda, kui sa praegu lihtsalt pubisse tagasi lähed?”
–CARMEN–
Vajun tagasi istmele hoopis liiga jõuga, mis paneb otsaesise koha järsku tuiksama valutama, ja ma teen väikese tahtmatu grimassi, aga surun selle kohe alla, ei taha sulle rahuldust anda, et see tegelikult valus oli.
“Autsh — okei, olgu, ma istun. Näed. Istun.”
Löön käed rinnale risti, pilk pigem lae poole kui sinu poole, sest praegu ma ei taha sind vaadata, sest sinu vaadates ma peaksin justkui tunnistama, et sul on õigus, ja seda ma teha ei taha.
“Ma ei pea sellele vastama,”
ütlen kangekaelselt,
“sest ma tean, mis sa tahad, et ma ütleksin. Sa tahad, et ma ütleksin midagi ajuverejooksu ja koomasse langemise kohta, et sa saaksid näidata, kui hea ja hoolas parameedik sa oled. Aga tead mis? Mul on juba plaan. Lähen koju, panen jää muhu peale, joon vett, magan homme kaua. See on täiesti pärast-pidu protokoll, mida ma olen kasutanud sadu kordi.”
Vaatan nüüd sinu poole, lõug kergelt tõstetud, kuigi hääl on veidi vähem kindel kui tahaksin, silmnähtavalt väsinud kogu sellest.
“Ma tunnen ennast hästi. Tõesti. Peavalu on olemas, aga see on ju ootuspärane, kui lööd pea vastu betooni, eks? See ei pea tähendama midagi hullu.”
–RASMUS–
21:13 — märkan grimassi, aga ei tee sellest võidukat numbrit. Jään sinu ette istuma ja lasen sul käed rinnal hoida.
“Jah. Pärast sellist lööki võib otsmik täiesti tavaliselt valutada. Peavalu üksi ei tähenda, et sul oleks midagi rasket.”
Noogutan korraks.
“Ja sa tegelikult vastasid mu küsimusele, kuigi alustasid sõnadega, et ei pea vastama. Sa saad aru, et ma muretsen võimaliku koljusisese vigastuse pärast. See on mulle oluline.”
Siis raputan kergelt pead.
“Aga sinu koduplaanis on üks probleem. ‘Joon vett ja magan kaua’ on pohmelli plaan. Täna oli lisaks peatrauma ja sul on selle ümber mälulünk. Seetõttu ei taha ma, et sa läheksid üksi koju ja lihtsalt magama.”
Võtan verise marli eest ära ja kontrollin marrastust. Veritsus on sisuliselt peatunud. Panen sellele puhta haavakatte.
“Ma soovitan endiselt EMO-t. Kui sa sellest lõpuks otsustusvõimelisena keeldud, siis järgmine küsimus on, kas meil on võimalik teha vähemalt mõistlikum ja turvalisem alternatiiv — kaine täiskasvanu sinu juurde, kes sind jälgib ja vajadusel uuesti abi kutsub. Pubisse tagasi jooma ma seda alternatiiviks ei loe.”
Kinnitan haavakatte serva ja tõstan pilgu sulle.
“Ja nüüd ütlesid sa esimest korda, et pea valutab. Kui tugev see praegu on nullist kümneni — null pole üldse valu ja kümme on kõige hullem, mida ette kujutad?”
–CARMEN–
“Üksteist,” ütlen kindlalt, peaaegu trotslikult, “skaalal, mis läheb nullist kümneni. Üksteist. Uus rekord. Pane kirja.”
Käed lähevad uuesti risti, aga nüüd on nendes ka natuke värinat, mida ma üritan varjata.
“Ja ei, ma ei lähe haiglasse ega korralda endale mingit valvekoera koju. Ma elan üksi. Olen elanud üksi juba aastaid, saan ise oma elu eest hoolt kanda, ei vaja mingit võõrast täiskasvanut, kes istuks mu diivanil ja vahiks, kas ma ikka hingan.”
Hääl läheb teravamaks, peaaegu solvunuks.
“Mis see on, mingi lasteaed? Kas ma pean nüüd tõestama, et mul on keegi, kes mu käest kinni hoiab, enne kui te lubate mul koju minna? Ma olen kolmkümmend üks aastat vana, mitte kuus.”
Selle jutu käigus liigub käsi aga tahtmatult küljele, sõrmed vajuvad õrnalt vastu ribisid, kus midagi valutab teistmoodi kui pea — terav, torkav valu. Katsun seda kohta läbi särgi, nägu korraks pinges, aga kui märkan, et liigutus on liiga nähtav, tõmban käe kiiresti ära ja panen selle tagasi rinnale risti, nagu poleks midagi juhtunud.
“Nii et jah. Üksteist,”
–RASMUS–
21:14 — kulm kerkib su “üheteistkümne” peale. Seekord ma seda lihtsalt naljaks ei kirjuta; märkan nii käte värinat kui ka seda, kuhu käsi hetkeks ribidele läks.
“Üksteist kümnest panen kirja, kui sa seda päriselt mõtled. Aga siis ei sobi see enam hästi kokku jutuga, et tunned end täiesti hästi.”
Ma ei hakka su üksinda elamise üle vaidlema.
“Ja ei, kolmekümne üheaastasele ei ole valvekoera vaja. Peatrauma järel kainet inimest soovitada pole lasteaed, vaid turvavõrk. Aga sain aru: sa elad üksi ja seda varianti sa ei taha.”
Mu pilk läheb korraks su küljele.
“Nüüd ribid.”
Tõstan käe enne puudutamist, et oleks selge, mida kavatsen teha.
“Ma nägin seda. Ma ei hakka särki ilma hoiatuseta üles kiskuma. Näita ühe sõrmega, kus täpselt valutab.”
Hääl jääb rahulikuks.
“Ja enne kui katsun: kas sügavalt sisse hingates läheb seal valu tugevamaks?”
–CARMEN–
“Ei valuta midagi,”
ütlen kiirelt, liiga kiirelt, ja lisan siis, otsides mingit usutavat seletust,
, “sügeles lihtsalt. Sääsehammustus, vist. Suvi, mäletad? Sääsed.”
Aga käsi läheb ikka tagasi samasse kohta, sõrmed peaaegu automaatselt, kaitsvalt seal, ja seekord ma isegi ei märka seda ise enne, kui näen sinu pilku sellel peatuvat.
“See ei ole—”
alustan, siis jään vait, sest valetamine hakkab tüütuks minema, aga alla anda ka ei taha.
“Okei, ehk on seal natuke… tunda. Aga see on ju loogiline, ma kukkusin ju käpuli, ilmselt lõin end vastu midagi. Trepi serva, kivi, ükskõik mida. See on lihtsalt marrastus seespidiselt, nagu need põlved väljaspidiselt.”
Sügava hingamise küsimuse peale hingan demonstratiivselt sisse — ja tõmban kohe õhu tagasi, teravalt, sest see tegelikult torkab, aga surun näo kokku, üritades seda mitte näidata.
“Ei. Absoluutselt mitte. Täiesti normaalne hingamine, näed.”
Vaatan sind, ja seekord on selles pilgus midagi väsinumat, vähem võitlushimulist.
“Ma tahan lihtsalt koju minna ja magada. Kas see on nii palju küsitud? Ma olen väsinud, mu pea valutab nagu kurat, ja ma tahan lihtsalt oma voodisse.”
–RASMUS–
21:15 — ma ei kommenteeri sääski. Vaatan, kuidas demonstratiivne sügav hingetõmme pooleli jääb, ja siis tagasi sulle otsa.
“Olgu. Ma usun, et sa tahad lihtsalt koju ja voodisse. Sa oled väsinud ja sellest kõigest on kõrini.”
Nihkun veidi lähemale.
“Aga sa ei pea mulle sümptomeid väiksemaks rääkima, et ma sind koju lubaksin. See teeb mul hoopis raskemaks hinnata, kas koju minek on ohutu.”
Viitan su küljele.
“See, et seal sügavalt hingates torkab, võib pärast kukkumist olla lihtsalt põrutus või roietevaheliste lihaste valu. Võib olla roidevigastus. Ma tahan vähemalt vaadata ja katsuda ning kuulata kopse. See ei tähenda automaatselt uut suurt protseduuri.”
Võtan stetoskoobi, kuid enne puudutamist peatun.
“Särk peab natuke üles tulema. Sina tõstad, mina vaatan. Ütle kohe, kui katsumine on liiga valus.”
Siis vaatan korraks monitori — SpO₂ endiselt 98%, pulss umbes 102/min — ja tagasi sulle.
“Ja Carmen, üks asi veel. Sa ütlesid peavalu kohta üksteist kümnest. Kui see oli lihtsalt sinu viis öelda, et ma käin närvidele, ütle seda. Kui sul on päriselt väga tugev peavalu, tahan ma seda teada täpselt nii, nagu see on.”
Mu toon jääb vaikseks ja tõsiseks.
“Kui tugev su peavalu päriselt praegu on, nullist kümneni?”
–CARMEN–
Haigutan järsku, laialt, käsi tõuseb suu ette, ja see tuleb sedavõrd ootamatult ja siiralt, et hetkeks kaob kogu see kaitsehoiak.
“Vabandust,”
pomisen, silmad korraks vees haigutuse pärast,
“see ei ole… see pole midagi hullu, ma olen lihtsalt väsinud. Ja purjus.”
Särki tõstan vastumeelselt, aeglaselt, otsides viimast hetke, mil võiksin ümber mõelda, aga sinu pilk ootab kannatlikult ja ma lõpuks lasen sellel üles minna. Külg on kriimuline, punakas ja paistes, selgelt kohast, kus olen vastu midagi kõva löönud — trepiserva, äärekivi, ükskõik mida — ja isegi õhu sissetõmbamine selle koha peale reageerib väikese, tahtmatu grimassiga.
“Okei, see… see näeb hullem välja, kui tundub,” valetan kohmakalt, kuigi mu näoilme ütleb midagi muud.
Peavalu küsimuse peale löön käega õhku, peaaegu tüdinult.
“Üksteist lendas õhku, unusta see ära. Ma liialdasin, sest olin vihane. Tegelikult on… ma ei tea, kuus? Seitse? Selline püsiv, tuim, ebameeldiv asi, mitte see plahvatav ‘kutsuge preester’ tase.”
Vajun istme vastu tagasi, silmad pooleldi kinni, kogu see vastupanu vaibumas väsimuse alla.
“Ma tahaksin lihtsalt ibuprofeeni, pimedust ja vaikust. Kas see on variant? Kas ma saan seda kuskilt tellida, ilma haiglata?”
–RASMUS–
21:16 — haigutuse ajal jälgin, et kontakt püsib samasugune ja sa vastad mulle endiselt asjakohaselt.
“Väsimus ja alkohol võivad täiesti vabalt haigutama ajada. Ma jälgin seda koos kõige muuga.”
Kui särk tõuseb, vaatan külje üle. Marrastused ja lokaalne turse panevad mu ilme veidi tõsisemaks.
“See sai siiski päris korraliku löögi.”
Panen stetoskoobi valmis.
“Külm.”
Kuulan mõlemalt poolt kopse, võrreldes hingamiskahinat, ja palun sul teha paar nii sügavat hingetõmmet, kui valu lubab. SpO₂ püsib 98% ning hingamine on praegu rahulik. Seejärel katsun ettevaatlikult vigastatud külje ümbrust, alustades valusast kohast eemalt.
“Ütle kohe, kui jõuan kõige valusama kohani.”
Peavalu täpsustuse peale noogutan.
“Kuus-seitse kümnest on juba palju usutavam number. Ja aitäh, et ütlesid päriselt.”
Ibuprofeeni peale raputan kergelt pead.
“Ibuprofeen ei oleks pärast värsket peatraumat minu esimene valik. Valu leevendada saame küll — pigem paratsetamooliga, kui sul sellele vastunäidustust pole.”
Vaatan sulle otsa, kui silmad vajuvad poolkinni.
“Pimedust ja vaikust saan siin natuke pakkuda. Magama ma sul päris niisama veel ei lase jääda, sest tahan näha, et kontakt püsib.”
Mu hääl on nüüd taas pehmem.
“Ja pärast seda uut infot — tugevam peavalu, mälulünk ja nüüd ka valulik rindkerevigastus — on minu soovitus endiselt haiglasse minna. Praegu aga üks asi korraga.”
Sõrmed liiguvad ettevaatlikult mööda roidekaart.
“Siin? Või rohkem külje peal?”
–CARMEN–
Paratsetamooli mainimise peale torisen:
“Tic-tac oleks sama efektiivne, ausalt öeldes. Aga olgu, olgu, ma ei vaidle enam ravimite üle, ma olen liiga väsinud selleks.”
Kui su sõrmed liiguvad mööda roidekaart, jälgin sind pigem kannatlikult, kuni jõuad kuskile peaaegu külje peale — siis nihkun kehaga järsult eemale, käsi lööb ette, nagu tahaks su sõrmi peatada.
“SEE! Aiaiai, ettevaatust, mees!”
torisen, häälel selgelt etteheitev toon.
Hõõrun ise seda kohta korraks käega, näoilme pingul, aga rohkem tüdinud-tigedas kui hirmunud toonis.
“See on lihtsalt hell, okei? Ma ütlesin sulle, ma kukkusin küljega vastu midagi. Muidugi see valutab, kui sa seal näppudega ringi tuurid nagu mõni uudishimulik kass.”
Vajun tagasi istme vastu, käsi ikka kaitsvalt selle koha kohal.
“Aga ei, ma pole öelnud, et see on midagi hullu. See on lihtsalt sinikas.”
–RASMUS–
21:17 — tõmban käe kohe ära, kui sa eemale võpatad.
“Selge. Rohkem ma seda kohta praegu ei näpi.”
Jätan sulle käe küljele ja vaatan vigastatud piirkonda ilma uuesti vajutamata. Hingamiskahin oli mõlemal pool olemas, SpO₂ püsib 98% ja sa räägid pikkade lausetega ilma hingeldamata — need on rahustavad leiud.
“See võib täiesti vabalt olla tugev põrutus või roidevigastus. Siin autos ei ole mul röntgensilmi, nii et ma ei hakka sulle lubama, et see on ainult sinikas.”
Panen stetoskoobi kõrvale.
“Ja paratsetamool võib olla vähem põnev kui sinu soovitud piiksuv monitor, aga Tic-Tacile teeb ta siiski ära.”
Võtan valuvaigisti jaoks vajaliku valmis, samal ajal su kontakti jälgides. Haigutamine ja väsimus iseenesest mind joobe kontekstis paanikasse ei aja.
“Kui sul pole paratsetamoolile allergiat, rasket maksahaigust ja sa pole täna juba paratsetamooli sisaldavaid ravimeid võtnud, saan sulle seda valu vastu anda.”
Vaatan sind küsivalt.
“Kas mõni neist kolmest käib sinu kohta?”
–CARMEN–
“Ei midagi neist,”
pomisen,
“ei allergiat, ei maksaasju, ei muid tablette. Ma olen terve, peale selle, et olen praegu ilmselgelt sinu lemmik patsient kogu õhtul.”
Nihkun istmel natuke, otsides mugavamat asendit, mis ei suru vastu seda hella kohta küljel, ja lasen pea vastu akna külma klaasi vajuda. Silmad langevad kinni, iseenesest, raskelt.
“Anna mulle kümme minutit”
pomisen, hääl juba vaiksem, uniseloom sees,
“Ainult kümme. Ma ei maga päriselt, ma lihtsalt… puhkan silmi. Sina võid oma paratsetamooli ja igasugu asjadega askeldada, mina lihtsalt istun siin, silmad kinni, ja olen väga vaikne ja hea patsient.”
–RASMUS–
21:18 — lasen sul pea vastu tuge leida, aga enne kui päriselt ära vajud, puudutan kergelt su käsivart.
“Võid silmi puhata. Aga kümmet minutit täiesti rahule jätmist ma sulle veel ei luba.”
Kontrollin kohe, et äratatavus ja kontakt on endiselt samad.
“Carmen. Vaata korraks mulle otsa.”
Kui hindamine jätkub, hoian salongi vaikse ja valguse mahedamana. Praegune unisus sobib küll joobe, hilise õhtu ja väsimusega; ma ei käsitle üht haigutust ega silmade sulgemist automaatselt halvenemisena. Samas peatrauma ja mälulünga tõttu jälgin sind tähelepanelikult.
Paariline võtab glükomeetri.
“Sõrmeots korraks. Kontrollime veresuhkrut.”
Kiire mõõtmine annab tulemuseks 5,6 mmol/l.
“Viis koma kuus. Korras.”
Valmistan ühe grammi suukaudset paratsetamooli ja toon vett.
“Siin. Võta see ära, siis võid jälle silmad kinni panna.”
Heidan pilgu monitorile: SpO₂ 98%, pulss 100/min. Hingamine on regulaarne ja pingutuseta.
“Ma lihtsalt kontrollin sind vahepeal. Kui ütlen su nime, siis ärkad ja torised mulle vastu. Sellega olen täiesti rahul.”
Istun su lähedale, et sa ei prooviks poolunes püsti tõusta.
“Ja kümne minuti pärast ei hiili me tantsupõrandale. Selle lootuse võid kohe maha matta.”
–CARMEN–
Avan silmad korraks, väsinud, aga piisavalt selged, et vaadata sind otsa, nagu palusid.
“Vaatan. Näed, vaatan. Silmad lahti.”
Võtan tableti ja vee vastu, neelan selle alla väikese grimassiga, siis annan tassi tagasi.
“Nii palju siis sellest kümnest minutist rahust. Sa hakkad mind ilmselt iga kahe minuti tagant nügima ja nime hüüdma, nagu mõni ärev vanem, kes vaatab lapse üle, kas ta ikka hingab und nähes.”
Vajun uuesti akna vastu, silmad taas kinni, aga suunurgas väike, väsinud muie.
“Terve öö tuleb sellest, tead. Sina siin oma piiksuva monitoriga, mina siin, üritades vähemalt korraks silmi puhata, ja iga kord kui ma peaaegu magama jään — ‘Carmen! Ütle mulle oma nimi! Mis kuu on!’ Ma tunnen end juba nagu mõni katsealune.”
Ohkan, aga jään paigale, ei üritagi enam püsti tõusta.
“Olgu. Tee oma asja. Aga kui sa hakkad mind iga viie minuti tagant äratama, ma nõuan selle eest kompensatsiooni. Vähemalt seda hapnikumaski, mille peale ma nii vaimustunud olin.”
–RASMUS–
21:19 — võtan tassi tagasi ja panen kõrvale. Su silmade sulgumist ma seekord ei katkesta; jälgin hetke hingamist ja monitori pulsilaine püsib korralik.
“Ei, ma ei korralda sulle iga kahe minuti järel viktoriini. Kui sa oled kergesti äratatav, hingad normaalselt ja näidud püsivad korras, võid kontrollide vahel silmi kinni hoida.”
Tõmban salongi eredama laevalguse maha, jättes töövalguse põlema.
“Hapnikumaski kompensatsioonipaketis siiski pole. SpO₂ üheksakümmend kaheksa. Sul läheb selle tasuta Eesti õhuga jätkuvalt kahtlaselt hästi.”
Istun vastas ja teen paarilisele vaikse käemärgi, et praegu pole midagi kiiret vaja. Vaatan kella ja märgin paratsetamooli manustamise aja üles.
Mõne hetke pärast räägin vaiksemalt, ilma sind nügimata.
“Ja Carmen — ma ei eelda, et sa terve öö siin minuga istud. Anname valuvaigistile natuke aega, jälgin sind ja siis räägime haiglasse mineku küsimuse uuesti läbi.”
Jään lähedale, lastes salongil mõneks ajaks päriselt vaikseks jääda.
“Praegu puhka silmi. Kui mul sind vaja on, siis äratan.”
–CARMEN–
Üks silm läheb lahti, vaatab sind pooleldi kissis, aga täiesti kindlalt.
“Kuule. Enne kui sa jätkad seda plaani, kus me ‘räägime uuesti läbi’ — ma ütlen sulle juba praegu ette ära, mis tulemus sellest jutust tuleb. Ma ei lähe haiglasse.”
Silm sulgub tagasi, aga hääl jätkab, uniselt, aga sihikindlalt.
“Ma magan siin. Või kodus. Üks neist kahest. Sina valid, kumb sulle rohkem meeldib, aga vali kiiresti, sest kolmandat varianti pole.”
Käed ristis rinnal, keha vajub natuke rohkem istme sisse.
“Nii et kui su plaan on mind kolme paratsetamooli-minuti pärast veenda, et EMO on hea mõte, siis säästa oma energiat. Kuluta see hoopis kellegi peale, kes päriselt kuulab.”
–RASMUS–
21:20 — vaatan sind hetke, siis noogutan.
“Selge. Ma kuulsin sind. Ma ei hakka sulle iga kolme minuti tagant sama müügikõnet pidama.”
Toetan küünarnukid põlvedele.
“Aga sinu pakutud kaks varianti pole päris nii, et mina lihtsalt valin ühe. Kiirabiauto ei ole koht, kuhu ma jätan su ööseks magama. Ja üksi koju saatmise ohutust pean ma enne hindama.”
Mu toon on rahulik, ilma varasema vaidluseta.
“Haigla on minu soovitus ja sa ütled sellele ei. Olgu. Nüüd teen oma töö lõpuni: jälgin natuke, kas seisund püsib stabiilne, hindan su otsustusvõimet ja räägin sulle konkreetselt, milliste sümptomite korral tuleb uuesti 112 kutsuda. Kui sa saad riskidest aru ja oled võimeline keelduma, siis ma ei vea sind lihtsalt sellepärast vägisi EMOsse, et sa minuga ei nõustu.”
Vaatan monitori ja siis su kinniseid silmi.
“Praegu võid puhata. Ma ei vaja sinult uut argumenti.”
Suunurka tekib õrn muie.
“Ja ühe asja valin küll mina: kiirabiautost ööhotelli ei saa.”
–CARMEN–
Noogutan väsinult, silmad ikka kinni, näol midagi rahulikumat kui varem — nagu oleks jaotus lõpuks paigas ja tüli enam mõtet pole.
Käsi hakkab tasapisi istme kõrvalt kobama, sõrmed liiguvad üle metalli ja plasti, otsides midagi tuttavat.
“Kus… kus see nupp on,”
pomisen poolunes,
“see, mis lükkab seljatoe kallutades taha. Autos on alati see nupp.”
Kobamine jätkub natuke edutult, käsi vajub lõpuks tagasi sülle.
“Sul on siin kõike — piiksuvaid monitore, saladuslikke torusid, vererõhu kägistajaid — aga korralikku istme kallutamise nuppu ei ole? Milline kiirabiauto see on.”
Ohkan, annan alla ja jään selle asemel lihtsalt istuma, pea vastu akent nõjatunud, käed rüpes.
“Olgu. Ma vist pean istudes magama. Nagu lennukis. Ainult ilma väikeste pähklipakikesteta.”
–RASMUS–
21:21 — jälgin su käe kobamist ja nihutan selle lähedalt ühe varustuserihma eest ära, et sa kogemata midagi lahti ei sikutaks.
“See pole äriklass, Carmen.”
Tõusen ja vaatan, kuidas sind mugavamalt paigutada.
“Ja ära hakka poolunes suvalisi nuppe otsima. Mõnega neist saad heal juhul tule põlema, mõnega teed mu paarilise elu huvitavamaks.”
Võtan väikese padja ja sätin selle akna ning su pea vahele, et sa palja klaasi vastu ei toetuks.
“Niimoodi. Parem.”
Heidan pilgu monitorile. Pulss on tasapisi langenud umbes 94-ni, SpO₂ 98%, hingamine regulaarne. Valuvaigisti pole veel jõudnud märkimisväärselt mõjuda.
“Ja istudes magama jääma sa ei pea. Kui tahad päriselt pikali olla, siis meil on selleks kanderaam — seesama, mida sa natuke aega tagasi sügavalt solvasid.”
Istun tagasi su kõrvale.
“Pähkleid mul tõesti pole. Vett võin pakkuda. Kiirabiteenuse toitlustusosakond vabandab.”
–CARMEN–
“Mhm…”
Viipan korraks käega.
“See voodi seal… jäägu teistele.”
Haigutan uuesti.
Sätin pea padja vastu, mille sa klaasi ette panid.
“Saan siin ka…”
Sirutan jalad pikalt ette ja lasen silmadel kinni vajuda.
Mõne hetke pärast tuleb köhatus, mis käib nii peast kui ka ribidest läbi.
“Kurat…” pomisen poolunes.
Keeran end nii, et keha ei oleks nii kõver, sest siis on natuke talutavam olla.
–RASMUS–
21:22 — köhatuse järel vaatan kohe sinu poole. Kuna sa ise asendit muudad ja hingamine jääb pärast seda rahulikuks, ei hakka ma sind uuesti läbi katsuma.
“Jah, see külg annab köhides endast ilmselt päris hästi teada.”
Aitan ainult nii palju, et jalge ees midagi ette ei jääks, ja lasen sul leida asendi, kus rindkerele vähem survet tuleb.
“Ära ennast väga krussi keera. Kui poolistuvas on parem, jää nii.”
Monitoril püsib SpO₂ 98%, pulss 92–96/min. Vaatan mõne hingetõmbe jooksul rindkere liikumist; hingamine on regulaarne ega näi pingutatud.
Jätan su mõneks ajaks päriselt rahule. Salongis jääb vaikseks, ainult auto ventilatsioon ja monitori tasane heli.
21:24 — puudutan lõpuks kergelt su käsivart.
“Carmen.”
Ootan, kas reageerid, ilma sind kohe rohkem torkimata.
“Kontrollin korraks, nagu lubasin. Tee silmad lahti ja ütle, kas peavalu on sama, hullem või natuke parem.”
–CARMEN–
Võpatan äratamise peale. Silmad avanevad poolenisti ja korraks ei saa ma üldse aru, kus olen — siis meenub kõik ja tuleb pikk tüdinud ohe.
“Mmh… mis? Miks? Ma just jäin magama.”
Üritan end sättida, käsi otsib uuesti mugavamat asendit, torisedes vaikselt endamisi midagi arusaamatut halva istme ja liiga erksate valgustuste kohta.
“Kas sa pead mind päriselt iga kord nii kohe üles äratama? Ma olin alles… ma olin peaaegu päriselt magama jäänud.”
Silmad on lõpuks lahti, kuigi kissis, ja vaatan sind veidi ähmaselt, enne kui aru saan, mida küsisid.
“Peavalu… kuskil seitse-kaheksa vahel.”
Vajun uuesti tagasi, sulgen silmad, haigutan ja lisan:
“Lase mul nüüd olla.”
–RASMUS–
21:24 — su esimese segase pilgu ajal jälgin sind terasemalt, kuid mõne sekundiga tunned olukorra ära, saad küsimusest aru ja vastad asjakohaselt. Ma ei hakka sind selle eest järjest uute küsimustega pommitama.
“Jah. Sain kätte. Lase pea tagasi.”
Peavalu number paneb mind kulmu kortsutama. Paratsetamoolist on möödas alles mõni minut, seega selle toime kohta on veel vara midagi järeldada.
“Seitse-kaheksa. Selge.”
Sätin padja natuke paremini ja võtan käe ära.
“Ja ei, ma ei pea sind kogu aeg ärkvel hoidma. Sa oled praegu kergesti äratatav, kontakt tuleb kiiresti tagasi, hingad normaalselt ja näidud püsivad stabiilsed. Võid magada. Mina jälgin.”
Monitoril SpO₂ 98%, pulss 90/min, hingamine ühtlane. Jään mõneks ajaks lihtsalt kõrvale, ilma sind uuesti näppimata.
“Ma lasen sul nüüd olla.”
Salong jääb taas vaikseks.
–CARMEN–
Vaikus kestab hetke, aga mugavust ei tule. Nihelen, üritan leida asendit, kus ei valuta pea ega ribid, aga iga liigutus toob midagi uut esile — kael jääb kangeks, õlg vajub valesse nurka, külg protestib iga sügavama hingamise peale.
Lõpuks annan alla mugavuse otsimisele ja toetan küünarnukid põlvedele, langetades pea kätesse, sõrmed vajuvad meelekohtadele, surudes seal kergelt, nagu see aitaks kuidagi survet vähendada.
“See ei toimi. Miski ei toimi. Ma olen liiga väsinud…”
Hetk vaikust, siis midagi minus otsustab.
“Tead mis, unusta. Ma lähen koju. Oma voodisse. Kus on padi ja tekk…”
Surun end istmelt üles, liiga kiiresti, korrates sama viga, mille tegin ka varem — ja seekord tabab see palju kõvemini. Maailm keerleb äkki, päriselt keerleb, mitte selle purjus-lõbusa keerlemise moodi nagu varem õues, vaid kuidagi raskemalt ja hägusamalt. Käsi lööb ette, otsides midagi, millest kinni haarata, jalad on justkui vatist ja ma kõigun tugevalt küljele, nägemine lööb hetkeks valgeks.
“Oo—” ütlen nõrgalt.
“Okei…”
“See läks natuke sassi.”
–RASMUS–
21:25 — olen kohe püsti. Haaran sul käsivarrest ja õla tagant ning juhin su tagasi istmele enne, kui külili vajud.
“Stopp. Istu. Ära tõuse uuesti.”
Mu toon läheb hetkega töiseks. Hoian sind seni, kuni oled kindlalt toetatud.
“Vaata mulle otsa. Ära pane silmi praegu kinni.”
Kontrollin monitori ja lasen paarilisel vererõhu uuesti võtta. SpO₂ püsib 98%, pulss hüppas püstitõusmisega 108-ni. Mansett täitub.
“See võis tulla liiga järsust püstitõusmisest, alkoholist või mõlemast. Aga sinu peatrauma juures ma ei kirjuta uut tugevat pearinglust lihtsalt joobe arvele.”
RR tuleb 118/76 mmHg. Kummardun sinu ette ja kontrollin uuesti pupille ning seda, kuidas sa minuga kontakti hoiad.
“Kas maailm keerleb ka nüüd, kui sa istud, või hakkab juba järele andma?”
Ühe käe jätan su käsivarrele.
“Ja koju kõndimise katse on praegu läbi. Sa oled täna piisavalt hästi näidanud, mis juhtub, kui sa püsti lähed.”
–CARMEN–
Vajun tagasi sinu haarde toel istmele, hingeldades kergelt, ja seekord ei ole selles jonni, ainult tõeline väsimus.
“Ma olen… ma olen väsinud, Rasmus. Mu pea lõhub, mu keha valutab igast kohast ja ma tahan lihtsalt koju.”
Vastan sinu küsimusele aeglaselt, üritades tähelepanu koguda.
“Keerleb ikka. Isegi istudes. Mitte nii hull kui püsti tõustes, aga… see ei ole lihtsalt seisma jäänud.”
Silmad vajuvad korraks kissi, kui midagi ebamugavat kerkib kõhu põhjast üles.
“Ja mul on nagu… natuke halb olla. Iiveldab veidi. Ei tea, kas see on sinu lambi pärast, aga see pole meeldiv tunne.”
Ikkagi üritan kaitsta oma viimast plaani:
“Aga ma ei kõnni. Ma ei ürita enam kõndida, ausalt. Ma võtan takso. Helistan taksole, istun sinna, sõidan koju, rooman voodisse. Jalgsi ma ei lähe kuhugi, näed, ma õppisin oma õppetunni, kaks kukkumist ja see viimane peaaegu-kukkumine on juba piisavalt.”
Surun silmad korraks päris kinni, käsi tõuseb suu kohale, justkui üritaks iiveldust tagasi hoida.
“See on hea plaan, eks? Takso. Ei kõnni…”
–RASMUS–
21:26 — jään sinu kõrvale ja hoian käsivarrest, kuni oled kindlalt istmel. Su jutu ajal muutub mu ilme tõsiseks.
“Ei. Takso ei ole enam hea plaan.”
Nihutan oksendamiskoti käeulatusse juhuks, kui iiveldus tugevneb, ja lasen sul jääda poolistuvasse asendisse.
“Kuula mind korraks. Sul oli pealöök ja mälulünk. Peavalu on läinud tugevamaks, nüüd on püsiv pearinglus ja lisandus iiveldus. Need võivad endiselt olla põrutusest ja alkoholist, aga seda kombinatsiooni ma siin autos ohutult ära ei seleta.”
Kontrollin uuesti pupille, seekord enne hoiatades.
“Valgus korraks.”
Pupillid on jätkuvalt võrdsed ja reageerivad. SpO₂ 98%, pulss hakkab istudes taas langema, vererõhk on säilinud. See rahustab eluliste näitajate osas, aga ei muuda mu otsust.
Vaatan sulle otse otsa.
“Carmen, ma tean, et sa oled väsinud ja tahad oma voodisse. Aga minu soovitus pole enam lihtsalt ‘oleks hea EMOs ära käia’. Nende uute sümptomitega on sul vaja haiglas peatraumat hinnata.”
Mu hääl pehmeneb, kuid otsus mitte taksosse saata jääb kindlaks.
“Sa ei pea praegu enam minuga võitlema. Heida kanderaamile pikali, paneme su mugavamasse asendisse ja viime sind ära. Mina olen sinuga.”
Hoian koti sinu lähedal.
“Kas iiveldus tõuseb praegu või püsib lihtsalt taustal?”
–CARMEN–
“Haiglasse minek, jaa, muidugi, sest see on ju nagu mingi luksushotell, kuhu ma nii väga tahan,”
pomisen kibedalt, kuigi hääl on nõrgem kui varasem trots, väsimus imbub iga sõna vahelt läbi.
“Keegi torgib mind, keegi näpib mu pead, keegi vaatab pupille valgusega, mis teeb ainult veel hullemaks. Nagu spaa, ainult ilma igasuguse lõõgastuseta.”
Iiveldus keerleb kõhus, tugevana, aga mitte veel üle ääre minevana — hoian käe koti lähedal, valmis, kuid ei võta seda veel.
“Ei… praegu ei tule välja. Aga see on seal, kogu aeg seal. Ma vihkan seda tunnet.”
Pea vajub natuke kätesse, aga siis noogutan aeglaselt, alistudes vähemalt osaliselt.
“Olgu, pikali… ma ei suuda enam istuda ja tunnen, et vajun kohe kokku.”
Aga siis, väsimusest hoolimata, leian veel viimase tilga kangekaelsust:
“Aga mitte haiglasse. Aita mind pikali, vii mind kuhu iganes, aga haigla nime ei kirjuta sinna sihtkoha lahtrisse.”
–RASMUS–
21:27 — niipea kui ütled, et ei jaksa enam istuda, viipan paarilisele kanderaam valmis panna.
“Selge. Kõigepealt pikali. Sihtkoha üle ei pea sa praegu minuga vaidlema.”
Ma ei lase sul selleks püsti tõusta. Toome kanderaami istme kõrvale võimalikult lähedale ja aitan sul koos paarilisega kontrollitult ümber minna, hoides pead-kaela võimalikult neutraalselt ja valusat külge säästes.
“Rahulikult. Mina hoian. Üks liigutus korraga.”
Sätin seljatoe kergelt kõrgemale, mitte täiesti lapikuks, ning panen oksendamiskoti kohe käeulatusse.
“Nii. Parem?”
Kinnitan rihmad piisavalt, et sa uue pearingluse korral maha ei vajuks, ja jätkan jälgimist. Hapnikku ma normaalse SpO₂ tõttu niisama ei lisa.
Siis jään kanderaami kõrvale, pilk sinul.
“Ja nüüd üks asi peab olema väga selge. Ma ei kirjuta sihtkohaks haiglat salaja ega hakka sind petma. Aga ma ei saa ka lubada, et viin sind lihtsalt koju, kui mul on põhjust arvata, et sa ei ole praegu võimeline sellest riskist adekvaatselt aru saama.”
Mu toon jääb rahulikuks.
“Praegu oled sa minuga kontaktne. Seega räägime ausalt, mitte jõuga.”
Tõmban teki su jalgadele.
“Praegu ära tõuse. Kui iiveldus kasvab, ütle kohe — isegi kui arvad, et jõuad seda tagasi hoida.”
–CARMEN–
Lasen end aidata, keha vajub kanderaamile peaaegu kergendusega, iga lihas justkui ütleb lõpuks aitäh sellele horisontaalsele asendile.
“Mmh… parem,”
pomisen, kui seljatugi sätitakse, silmad juba raskelt vajumas.
“Ma ei taha oksendada,”
ütlen väsinult, peaaegu nagu see oleks lihtsalt fakt maailma kohta, mitte midagi, mille üle ma kontrolli omaksin.
“Nii et ma lihtsalt… ei tee seda. Otsus tehtud.”
Rihmade kinnitamist tunnetan hägusalt, teki raskust jalgadel, sinu häält kuskil lähedal, aga sõnad hakkavad juba libisema, mitte päris kohale jõudmata. Vaidlus haigla üle, mis veel mõni minut tagasi tundus nii oluline, vajub kuskile tagaplaanile — praegu on ainuke asi, mis loeb, see pehme, raske tunne, mis tõmbab mind alla.
“Mhm,”
teen viimase, poolik heli, midagi nõustumise ja lihtsalt hingamise vahepealset, ja siis vajuvad silmad kinni, hingamine muutub aeglasemaks ja ühtlasemaks, keha lõdvestub.
Uni tuleb peaaegu kohe…
–RASMUS–
21:28 — lasen sul mõne hetke silmad kinni hoida. Ma ei tõlgenda uinumist üksi halvenemisena: oled tugevalt joobes, väsinud ja lõpuks pikali saanud. Jälgin samal ajal hingamist ning monitori.
SpO₂ 98%. Pulss 88/min. Hingamissagedus 15/min, regulaarne ja pingutuseta.
Umbes minuti pärast puudutan siiski su õlga.
“Carmen.”
Ootan reaktsiooni, siis raputan õrnalt korra tugevamalt.
“Carmen, tee korraks silmad lahti.”
Kummardun lähemale, jälgides nägu ja hingamist. Paarilisele ütlen vaikselt:
“Ta jäi kiiresti magama. Näidud korras. Kontrollime äratatavust.”
Pöördun kohe tagasi sinu poole.
“Carmen. Ärka korraks üles. Vaata mulle otsa.”
–CARMEN–
Sinu hääl jõuab kohale kuskilt kaugelt, nagu läbi vatt, ja ma pomisen midagi arusaamatut, ei suuda isegi silmi avada, mis tunduvad praegu ülimalt rasked.
“Mmh… jäta…” Sõnad tulevad venivalt, poolikult, kokku vajudes.
Õlaraputus toob korraks midagi lähemale, aga selle asemel, et silmi avada, tuleb hoopis järsk, ebamugav aisting kõhu põhjast — see laine, mis oli kogu aeg taustal oodanud, tõuseb nüüd järsku, ilma hoiatuseta peaaegu.
“Ei… oota—”
jõuan öelda, enne kui keha ise otsustab minu eest, ja pea keerab kõrvale, kogu see soojus ja liikumine ja korduv äratamine saab lõpuks liiga palju. Oksendan, kogu keha sellest korraks pingul, käed nõrgalt liikudes, nagu üritaks midagi haarata, aga jõudu selleks pole.
Kui see üle on, jään lõdvalt lamama, hingeldades kergelt, silmad ikka poolkinni, nägu kahvatu ja märg.
“See oli…”
pomisen nõrgalt,
“…vastik. Ma ütlesin sulle…”
Uni tõmbab uuesti, kohutavalt tugevalt, isegi pärast seda, ja silmalaud vajuvad raskelt, kuigi üritan neid lahti hoida.
–RASMUS–
21:29 — reageerin kohe. Keeran su küljele nii palju, kui rihmad ja vigastused lubavad, ning paariline ulatab imuri valmis. Hoian hingamistee nähtaval ja lasen oksendamisel lõppeda, mitte ei ürita sind selili tagasi keerata.
“Jah, ma tean. Ära praegu räägi. Hinga.”
Pühin suu ümbruse puhtaks ja kontrollin, et suhu pole oksesisu jäänud. Pilk läheb monitorile: SpO₂ 97%, pulss 96/min, hingamissagedus 17/min; hingamine on iseseisev.
Paariline paigaldab monitori elektroodid.
Kui sa kohe uuesti ära vajuma hakkad, puudutan tugevamalt õlast.
“Carmen. Ei, praegu vaata mulle otsa.”
Mu hääl on nüüd selgelt konkreetsem. Kontrollin pupille uuesti ja hindan kontakti, samal ajal kui paariline võtab uue vererõhu ning paneb oksendamiskoti käeulatusse.
“Sa jäid raskesti äratatavaks ja nüüd oksendasid pärast peatraumat. See muudab olukorda.”
Vaatan paarilise poole.
“Paneme sõiduks valmis. EMO eelteavitus: peatrauma, joove, posttraumaatiline amneesia, süvenev peavalu ja pearinglus, nüüd oksendamine ning suurenenud unisus.”
Siis kohe tagasi sinu juurde. Hoian sind küljele pööratuna ja jälgin hingamist.
“Carmen, kuula mind. Me läheme nüüd haiglasse. Ma olen siin sinu kõrval.”
Puudutan uuesti õlga.
“Hoia silmad korraks lahti. Ütle mulle oma nimi.”
–CARMEN–
Su puudutus õlal tundub kaugena, ärritavana, ja käsi tõuseb nõrgalt, üritades seda eemale lükata, liigutus aeglane ja jõuetu.
“Ei… jäta mind rahule,”
pomisen, hääl vaevu kuuldav, sõnad üksteise sisse valguvad.
“Ma tahan lihtsalt magada. Miks te kõik ei lase mul magada.”
Näo peidan käte alla, küünarnukid tõusevad kaitsvalt üles, keha keerdub veidi kokku, eemale sinust, eemale valgusest, eemale kõigest, mis nõuab minult ärkvelolekut.
“Palun,”
ütlen veel kord, peaaegu nutuselt, kuigi jõuetult,
“lihtsalt… rahu. Ma olen nii väsinud.”
Nime küsimine libiseb minust täiesti mööda, justkui poleks sõnugi kuulnud — pea vajub veelgi enam käte vahele, hingamine jääb pinnapealseks, kuid rütmiliseks, ja iga järgnev puudutus või hääl tundub üha kaugem, üha vähem oluline võrreldes selle raske, tõmbava tungiga lihtsalt alla vajuda.
–RASMUS–
21:30 — see, et sa enam nimeküsimusele ei vasta ja vajud kohe uuesti ära, muudab mu tegutsemise kiiremaks. Ma ei jää sind lihtsalt valjemini hüüdma.
Selles seisundis ei ole su varasem haiglast keeldumine enam otsus, millele saan turvaliselt toetuda.
“Carmen. Ava silmad.”
Eemaldan su käed ettevaatlikult näo eest, et näeksin hingamisteid ja nägu. Lõug püsib toonuses ning sa hingad ise, kuid kontakt on varasemast selgelt kehvem.
“Paariline, sõidame. Eelteavitus teele.”
Hoian su stabiilselt külili, valusat rindkerepoolt võimalusel säästes. Imur jääb kohe käeulatusse. Panen kapnograafia ninakanüüli, et lisaks SpO₂-le pidevalt ventilatsiooni jälgida.
Monitor: SpO₂ 96–97%, pulss 94/min, siinusrütm. Hingamissagedus 14/min, ETCO₂ 39 mmHg. Vererõhk 124/78. Hingamine on küll vaiksem, kuid praegu regulaarne ja efektiivne.
“Hingamistee on praegu vaba, ventilatsioon korras. Hapnikku veel vaja pole. Imur valmis.”
Kontrollin kiiresti pupille — võrdsed, valgusele reageerivad — ja proovin uuesti kontakti saada, seekord tugevama õlastimulatsiooniga.
“Carmen. Rasmus siin. Tee silmad lahti.”
Kui sa tõrjud või pomised, lasen sul kohe jälle rahulikult külili olla. Ma ei nõua enam kuupäevi ega pikki vastuseid; praegu huvitab mind eeskätt äratatavus ja see, kas seisund muutub.
Auto hakkab liikuma.
Jään kogu sõidu ajaks kanderaami kõrvale, üks käsi vajadusel su õlal, pilk vaheldumisi sinul, hingamisel ja monitoril.
“Sa ei pea minuga vestlust pidama. Mina jälgin sind. Sina hinga rahulikult.”
–CARMEN–
Kui su käsi mu õlga puudutab, tõuseb minu oma sinna vastu, tõrjudes seda eemale, seekord jõulisemalt kui enne, sõrmed haaravad korraks su randmest, nagu üritaks sind sealt eemale suruda.
“EI,”
ütlen, hääl kähe, aga selgelt ärritunud,
“Jäta juba, valgus on nii vastik.”
Käed lähevad tagasi näo ette, peites end sinu ja kogu selle valguse ja liikumise eest, keha keerdub veidi rohkem kokku.
“Miks te ei jäta mind lihtsalt rahule. Ma ei taha midagi teha peale magamise.”
Sõnad tulevad endiselt venivalt, aga on selgelt suunatud, sihipärased — vastus sinu tegevusele, mitte tühjusesse räägitud.
Hingamine jääb rahulikuks käte varjus, kuigi terav ärritus hääles ütleb, et ma olen väsinud, uimane ja tüdinud sellest pidevast torkimisest.
–RASMUS–
21:31 — kui sa mu randme eemale lükkad ja selgelt protestid, võtan käe ära. Ma ei hakka sind selle eest uuesti raputama.
“Selge. Sain aru.”
Lülitan sinu kohal oleva eredama töövalguse maha. Salongi jääb ainult hämaram valgus, mida mul on jälgimiseks vaja.
“Rohkem lampi sulle praegu silma ei pane.”
See sihipärane tõrjumine ja arusaadav protest on mulle samuti info: kontakt on olemas. Ma ei nõua, et sa lihtsalt minu pärast ärkvel püsiksid.
“Võid silmad kinni hoida. Ma ei keela sul magada.”
Jätan su küliliasendisse ja sätin ainult teki nii, et see näo ette ega hingamisteedele ei vajuks. Kapnograafia jääb paigale.
Monitor püsib rahulik: SpO₂ 97%, pulss 92/min, hingamissagedus 14/min, ETCO₂ 40 mmHg. Hingamine on korrapärane.
“Ma kontrollin sind edaspidi nii vähe kui ohutult võimalik. Kui hingamine ja näidud püsivad sellised ning sa reageerid vajadusel sihipäraselt, ei ole mul põhjust sind iga minuti tagant üles ajada.”
Istun kanderaami kõrvale, oksendamiskott ja imur käeulatuses, ning lasen autos taas vaikseks jääda.
“Praegu maga. Mina valvan.”
21:32 — muigan vaikselt su viimase kommentaari peale.
“Selge. Vestlusprogramm on tänaseks suletud.”
Jään kanderaami kõrvale ja kontrollin sõidu jooksul monitori, hingamist ning aeg-ajalt äratatavust — ainult nii palju, kui peatrauma tõttu vaja.
21:36 — SpO₂ 97%, pulss 88/min, hingamissagedus 14/min, ETCO₂ 40 mmHg. Vereringe ja ventilatsioon püsivad stabiilsed. Kui korraks õlga puudutan, tuleb sihipärane tõrjuv reaktsioon ja pahur hääl. Sellest mulle piisab; lasen sul edasi tukastada.
21:41 — auto võtab kurvi ja ma hoian korraks kanderaami servast. Uut oksendamist pole. Hingamine püsib regulaarne. Pea ja külg saavad vähemalt sõidu ajal rahu.
21:47 — kontrollin sind uuesti minimaalselt.
“Carmen.”
Ootan reaktsiooni.
“Rasmus,” pomised pahuralt.
“Kõik korras, maga edasi.”
Ei mingit kuupäevaviktoriini ega pupillilampi. Kontrollin, et reaktsioon on sihipärane, ja jätan su rahule.
21:52 — paariline annab eest teada, et oleme kohe kohal. Võtan haiglale edastamiseks info kokku: trepilt kukkumine, löök otsmikuga vastu astet, posttraumaatiline mälulünk, tugev alkoholijoove, korduvad tasakaalukaotused, süvenenud peavalu ja pearinglus, rindkere külgmine trauma ning üks oksendamine koos suurenenud unisusega. Sõidu ajal hingamine ja vereringe stabiilsed, uut oksendamist pole.
21:54 — kiirabiauto aeglustab EMO ees ja jääb seisma.
Panen monitorijuhtmed transportimiseks korda ning tõstan kanderaami seljatuge ainult veidi, jätmata sind järsult istuma.
“Carmen.”
Puudutan kergelt su käsivart.
“Me oleme kohal. Sa ei pea püsti tõusma ega kuhugi kõndima. Me viime su kanderaamiga sisse.”
Teen tagaukse juures ruumi ja vaatan paarilise poole.
“Rahulikult välja. Peatrauma, joove, valulik külg — püsti teda ei aja.”
–CARMEN–
Silmad avanevad vaevaliselt ja jäävad kissi; isegi hämar valgus häirib. Vaatan korraks ringi, üritades kokku panna, kus ma olen — auto lagi, sinu nägu, mingi liikumine — enne kui meenub, poolenisti, hägusalt, mis toimub.
“Sa oled…”
pomisen, sõnad venivad,
“sa oled kohutavalt õel inimene, tead seda? Terve öö ei lase mind rahule. Iga kord kui ma peaaegu magama jään — ‘Carmen, Carmen, ütle oma nimi.’ Kes sa selline oled?”
Mingit tegelikku viha selles pole, ainult väsinud, uimane torisemine, sarkasm, mis tuleb loomulikult isegi läbi selle udu. Silmad vajuvad korraks uuesti kinni, aga jään ärkvel, kuulan.
“Ja nüüd me oleme… kohal? Kus?”
küsin nõrgalt, üritades kanderaami pealt keskenduda.
“Ma magasin midagi maha…”
Ei tee katsetki ise liikuda, käed jäävad rüpes lõdvalt, lastes end viia, kuigi torisemine jätkub vaikselt, poolunes.
“Fine. Kirjuta üles, et ma protesteerin. Ametlikult.”
–RASMUS–
21:54 — su torisemise peale tuleb mul korraks muie.
“Paneme kirja: kodanik protesteerib, sest Rasmus ütles tema nime lubamatult palju kordi.”
Kummardun veidi lähemale, ilma eredat valgust näkku suunamata.
“Ja sa magasid sõidu maha. Oleme EMO ees.”
Teen tagauksed lahti ja külm õhk jõuab korraks salongi. Koos paarilisega vabastame kanderaami lukust.
“Ära tõuse. Sina ei pea praegu midagi tegema.”
Kanderaam liigub autost välja ja rattad lukustuvad all. Jään su pea poolele ning tõmban teki korralikult peale.
21:55 — liigume EMO ustest sisse.
“Sa kukkusid pubi trepil, lõid pea ära. Autos läks peavalu ja pearinglus tugevamaks, hakkas iiveldama ja sa oksendasid korra. Pärast seda magasid suurema osa sõidust. Hingamine ja muud näidud püsisid korras.”
Vaatan sulle otsa.
“See on see osa, mille maha magasid.”
Registratuuri ja triaaži poole liikudes noogutan.
Triaažis annan su seisundi ja sõidu jooksul toimunu vastuvõtvale õele üle.
“Ja protesti võid esitada. Ma isegi kinnitan, et olid järjekindlalt haiglasse tulemise vastu.”
Suunurk kerkib.
“Ma jätan ainult selle osa kinnitamata, kus mind kohutavalt õelaks inimeseks nimetatakse.”
Lisa kommentaar