📟 Brigaad 2-4 Väljakutse.
–RASMUS–
Võtan raadiosaatja.
20:32
“Brigaad 2-4, kuuldel.”
Häirekeskus:
“Liiklusõnnetus Tallinn-Tartu 58. kilomeetril.
Traktor sõitis peateel liikunud sõidukile ette.
Sõidukis viibiv naisterahvas ei reageeri pealtnägija kõnetamisele. Sõidukist lekib kütust, päästjad on teel”
Võtan raadiosaatja.
20:33
“Brigaad 2-4 sai aru. Liiklusõnnetus Tallinn–Tartu maantee 58. kilomeetril, teadvuseta naine sõiduautos. Alustame väljasõitu.”
Panen raadiosaatja käest.
“Kõik peale.”
Istun kabiini, kinnitan turvavöö ja lülitan alarmsõidu sisse.
“Võta ühendust päästekeskusega ja küsi, kas tee on juba suletud ning kas sündmuskohale pääseb ohutult ligi.”
Mõttes käin tegevusplaani läbi.
“Kui jõuame kohale, hindan kõigepealt ohutust. Kui kütuseleke või muu oht ei luba kohe ligi minna, ootame päästjate loodud ohutut tööala. Kui ligipääs on olemas, lähen kohe kannatanu juurde, kontrollin teadvust, hingamist ja pulssi ning vajadusel alustan elupäästva raviga. Kui ta on autos kinni, toimub kogu käsitlus koostöös päästjatega.”
Jälgin teed ja liigun sündmuskoha poole alarmsõidul.
Häirekeskus:
(20:42)
“Brigaad 2-4”
“Sündmuskohal politsei. Liiklus reguleeritud. Lähenemine päästele ja kiirabile vaba.”
Võtan raadiosaatja.
20:42
“Brigaad 2-4 sai aru.”
Vähendan kiirust, kui sündmuskoht paistma hakkab.
Näen politsei reguleeritud liiklust ja jätan kiirabiauto seisma nii, et see kaitseb tööala, kuid ei takista pääste tehnikat.
Panen selga helkurvesti.
Võtan monitor-defibrillaatori, traumakoti, hapnikukoti ja imemisvahendi.
Astun auto juurest välja ning vaatan korraks üle kogu sündmuskoha.
Otsin kiiresti vastused kõige olulisematele küsimustele:
kas sõiduk on stabiilne;
kas kütuseleke jätkub;
kas päästjad on juba auto juures;
kas kannatanuni pääseb kohe ligi.
Pöördun lähima päästja poole.
“Rasmus, kiirabi. Kas auto on stabiliseeritud ja kas ma saan kohe ligi?”
Hoian pilgu sõidukil ning olen valmis kohe, kui päästja kinnitab, et lähenemine on ohutu.
Päästja vaatab mind kiirelt.
Ja lisab sama kiirelt.
“Kütuseleke on. Me tegeleme peatamisega. Hetkel ei ole ohutu. Oota märguannet.”
Ja lisab hetke pärast:
“Stabiliseerimine käib. Anname sulle kohe märku, kui ligipääs on turvaline.”
Noogutan.
“Sain aru. Ootan teie märguannet.”
Jään ohutusse tsooni ega lähene sõidukile enne, kui päästjad selleks loa annavad.
Panen monitori ja traumakoti nii, et need on kohe haaratavad.
Vahepeal vaatan päästjate tegevust ja püüan läbi akende hinnata, kas on näha liikumist, rindkere hingamisliigutusi või muid elumärke, ilma ohuala ületamata.
Pöördun politseiniku poole.
“Kas keegi nägi kokkupõrget pealt? Kui kaua on naine autos olnud ja kas keegi jõudis temaga pärast avariid rääkida?”
Seejärel olen taas valmis kohe liikuma, kui päästja märku annab. Pilk püsib sõidukil, käed on varustuse juures.
Politseinik pöördub minu poole.
Tervitab noogutusega.
“Pealtnägijaid ei ole. Keegi ei näinud kokkupõrget pealt. Traktorijuht ütleb, et auto ei andnud talle teed, aga tema tuli kõrvalteelt. Naine on autos olnud vähemalt mõned minutid enne meie saabumist. Ta ei ole reageerinud, me ei ole temaga kontakti saanud.”
“Esimene helistaja oli traktorijuht. Sõiduki dokumentide järgi on roolis olnud naise nimi Carmen. Traktorijuht väidab, et Carmen sõitis talle ette, kuigi tema ise tuli kõrvalteelt. Meil ei ole kinnitust, mis täpselt juhtus.”
Noogutan politseinikule.
“Aitäh. Sellega tegelete juba teie. Minu jaoks on praegu kõige tähtsam, et saaksin talle võimalikult kiiresti ligi.”
Heidan veel pilgu päästjate poole, et hinnata, kui kaugel stabiliseerimine on.
Kontrollin kiiresti, et kõik vajalik oleks valmis:
monitor-defibrillaator töötab;
hapnik on avatud ja valmis;
imemisseade on töökorras;
trauma- ja hingamisteede vahendid on käepärast.
Seisan ohutsoonis ja hoian pilgu sõidukil.
“Ootan teie märguannet.”
Olen valmis kohe liikuma, kui päästjad kinnitavad, et ligipääs on ohutu. Esimesed tegevused auto juures on teadvuse hindamine, hingamisteede kontroll, hingamise ja tsentraalse pulsi hindamine ning vajadusel elupäästvate võtetega alustamine. Samal ajal püüan säilitada lülisamba võimalikult neutraalse asendi kuni traumamehhanism on selge.
Päästja tõuseb auto juurest, pühib käed absorbendist puhtaks ja annab mulle lühikese, operatiivse info:
“Kütuseleke peatatud. Auto stabiliseeritud. Ligipääs on ohutu. Võid minna.”
–CARMEN– (keha, teadvuseta)
Istun juhiistmel.
Turvavöö on kinni, aga keha on vajunud kergelt küljele lõdvalt, nagu inimene, kes ei hoia enam lihastega endas mingit pinget.
Pea on veidi ettepoole vajunud.
Lõug puudutab peaaegu rinnakut.
Juuksed on langenud üle näo, osaliselt varjates silmi, mis on suletud. Üks käsi on roolil, mitte tugevalt, vaid nii, nagu ta jäi sinna kukkumise hetkel.
Teine käsi on süles, lõdvalt, sõrmed kergelt kõverdatud.
Suunurgast jookseb õhuke verejutt.
See ei purska, ei voola kiiresti — pigem aeglane, ühtlane, mis on hakanud mööda lõuga alla liikuma.
Verejooks on piisav, et märgata, aga mitte selline, mis tekitaks kohest massiivse verekaotuse muljet. Verejutt on jõudnud ka särgikaeluseni, tehes tumedama laigu.
Hingamine on olemas — rindkere liigub aeglaselt,
nägu on rahulik.
teadvuseta.
–RASMUS–
20:49
Võtan monitori kaasa ja liigun kiiresti sinu juurde.
Kummardun juhiukse juurde.
“Carmen, mina olen Rasmus kiirabist. Kui sa kuuled mind, ava palun silmad.”
Reaktsiooni ei tule.
Toetan ühe käega ettevaatlikult sinu pead, et vältida liigset liikumist, ning tõstan lõuga ettevaatlikult, et hingamisteed paremini avatuks saada.
Jälgin samal ajal rindkere liikumist.
Panen sõrmed sinu unearterile.
Loen mõned sekundid.
“Hingamine on olemas… Pulss on olemas.”
Vaatan kiiresti üle suu ja näo.
Näen suunurgast aeglaselt voolavat verd.
Kontrollin, kas veri tuleb huulest, suust või on näha hambavigastust, ning veendun, et suuõõnes ei ole suuremat verehüüvet ega muud, mis hingamisteid takistaks.
Pöördun päästjate poole.
“Vajan kiiret juurdepääsu. Kas saate juhiukse täielikult avada?”
Samal ajal pöördun oma paarilise poole.
“Pane monitor valmis. Valmistame ette EKG, vererõhu, SpO₂ ja kapnograafia, kui saame ta autost kätte. Too ka emakakaela krae, aga paigaldame selle kontrollitud tingimustes.”
Vaatan veel kord sinu hingamist.
Loen hingamissagedust ning jälgin, kas hingamine on korrapärane või esineb pindmist või agonaalset hingamist.
Seejärel hindan kiiresti pupille taskulambiga.
“Carmen, kui sa mind kuuled, pigista palun mu kätt.”
Jään ootama vähimatki reaktsiooni, samal ajal hoides sinu hingamisteid avatuna ja valmistudes kohe alustama edasist traumakäsitlust ning vajadusel kiiret väljavõtmist, kui sinu seisund peaks halvenema.
Annan pea stabiliseerimise ajutiselt üle salongis olevale päästjale ja taandun ukse eemaldamise ajaks ohutusse tööasendisse.
–CARMEN– (keha, teadvuseta)
Päästjad noogutavad.
Juhiukse plekk on avariist nii sees, et lukumehhanism on tunginud sügavale auto kere sisse. Ukse ja tagumise tiiva vahel on vaevalt sõrmeharulaiune pragu.
Päästja, nägu visiiri taga higine, surub 20-kilogrammise hüdraulilise leviti terasest otsad otse sellesse kitsasse pilusse.
„Leviti töösse,”
ütleb ta lühidalt oma paarilisele.
Akutoitega tööriist hakkab kõrgel sagedusel pirisema.
Kümned tonnid survet suruvad harisid laiali. Auto kere nõksatab, rehvid kriiksatavad vastu asfalti.
Ukseplekk rebitakse luku ümbert kortsu nagu foolium. Sekund hiljem käib kõrvulukustav, kuiv metallne pauk — ukselukk murdub kere küljest lahti.
„Lukk maas. Hinged,”
hüüab päästja läbi maski.
Päästja hoiab samal ajal salongis, purustatud klaasipuru keskel, kätega minu pead otse. Ta on laotanud minu peale paksu kollase kaitseteki, millele langevad uued klaasikillud.
Tööriist surutakse ülemise uksehinge vahele. Metall ei anna järele, see rebeneb. Teine pauk. Alumine hing lõigatakse hüdrauliliste kääridega sekundiga läbi, kostub vaid lühike klõps.
Uks on vaba. Kaks päästjat haaravad sellest kinni, tõstavad rasket ja teravate servadega metallikolakat ning viskavad selle kolinal teeservale kraavi.
Kogu operatsioon võttis aega ligikaudu üheksa minutit.
–RASMUS–
Jään kogu päästjate töö ajal ohutusse kohta, jälgides sinu hingamist ja olles valmis kohe sekkuma, kui ligipääs avaneb.
Niipea kui uks eemaldatakse, astun sinu kõrvale.
20:58
“Aitäh. Kiirabi võtab üle.”
Libistan ühe käe sinu pea mõlemale poole ja võtan üle manuaalse kaelalülide stabiliseerimise päästjalt.
“Pead hoian mina.”
Kummardun sulle lähemale ja jään sellesse asendisse — avatud juhiukseavasse kummardunud, käed sinu pea mõlemal pool —, valmis nii kauaks paigal püsima, kui vabastamine kestab.
“Carmen, mina olen Rasmus. Kui sa kuuled mind, ava silmad.”
Reaktsiooni endiselt ei ole.
Hindan kiiresti teadvust.
Vaatan uuesti hingamisteid, eemaldan ettevaatlikult suunurgast voolava vere ning kontrollin, ega suuõõnes ei ole lahtiseid hambaid, suuremaid verehüübeid või muud, mis võiks hingamist takistada.
Kuulan ja tunnen sinu hingamist.
Loen hingamissageduse.
Panen sõrmed uuesti unearterile ja hindan pulsi tugevust ning regulaarsust.
“Paariline, monitor külge.”
Ükshaaval paigaldatakse monitor:
EKG elektroodid.
Pulssoksümeeter sõrmele.
Vererõhumansett õlavarrele.
Samal ajal valgustan taskulambiga sinu silmi.
“Hindan pupille.”
Seejärel teen kiire traumahindamise.
Libistan käed ettevaatlikult üle peanaha, otsides haavu või koljuluu astmeid.
Vaatan suu ja lõualuu piirkonda, kust veri pärineb.
Katsun rangluud.
Asetan käed rindkerele ning hindan, kas rindkere liigub sümmeetriliselt ja kas roided on stabiilsed.
Jätkan kõhu õrna palpatsiooniga ning seejärel vaagnaringi hindamisega ühe kontrollitud kompressiooniga, vältides korduvat surumist.
Lõpetuseks vaatan kiiresti üle jäsemed, otsides deformatsioone või aktiivseid verejookse.
Pöördun päästjate poole.
“Valmistame ette kontrollitud väljavõtmise. Vajame pikka kandelauda või vaakummadratsit vastavalt võimalusele. Hoiame kogu aeg kaela telje kontrolli all.”
Hoian pilgu monitoril, oodates esimesi näite ning kohandan edasise ravi nende järgi.
–CARMEN– (keha, teadvuseta)
Istun juhiistmel täiesti loiult, pea paremale õlale vajunud, nägu on kahvatu, peaaegu hall, ja kaetud külma higikihiga.
Vasakust oimupiirkonnast jookseb mööda põske alla paks tumepunane vererida — seal laiub klaasikildude löögist tekkinud tursunud sinakaslilla haav.
Mu silmalaud ei liigu, ripsmed ei võpata. Kui taskulambiga silma valgustatakse, on pupillid küll ühesugused, kuid tõmbuvad koomale laisalt ja aeglaselt, justkui läbi une.
Iga sissehingamisega kaasneb neelust tulev korisev, märg heli, sest veri ja sülg valguvad kurku.
Kui käed liiguvad üle mu keha:
vasak pool on peaaegu liikumatu, samal ajal kui paremal pool vetruvad roided naha all ebaloomulikult.
Toon kuuldavale vaid sügava, teadvuseta oige, kui murrukohta puudutatakse.
Unearteril on pulss vaevalt tunda, see on kiire.
Kõht on särgi alt katsudes trimmi tõmbunud ja kõva kui laud.
Minu vasak reieluu on silmapaistvalt kõver, murdunud luuotsad suruvad seestpoolt vastu teksapükse. Minu sääred ja labajalad on kadunud sinna, kus varem oli pedaalide piirkond.
Traktori rünnak on surunud auto esiosa täielikult salongi — armatuurlaud on lükatud mul otse rüppe ning roolisammas surub rasket raudset metalli vastu minu põlvi. Jalad on armatuuri ja purustatud mootorivaheseina vahele nii kõvasti kinni kiilunud, et ma olen istme külge justkui lukustatud.
–RASMUS–
21:00
Hoian ühe käega jätkuvalt sinu pead neutraalasendis.
Kuulan korisevat hingamist.
“Hingamisteed ei ole puhtad.”
Võtan imemiskateetri.
Imen kiiresti sinu suuõõnest vere ja sülje, et vabastada hingamisteed.
Seejärel avan ettevaatlikult hingamisteed alalõua tõstega, vältides pea liigset tahapoole painutamist.
“Paariline, kõrge vooluhulgaga hapnik.”
Asetan sulle hapnikumaski reservuaariga.
Vahepeal vaatan monitori.
“Pulss kiire… vererõhk?”
Paariline loeb näidud ette monitorilt.
Näen sinu kahvatut nahka, külma higi, vaevu tuntavat kiiret pulssi ja katsudes kõva kõhtu.
Mõtlen hetkega läbi vigastusmehhanismi.
“See on raske hulgitrauma. Tõenäoline rindkerevigastus, kõhusisene verejooks ja vaagnapiirkonna või alajäsemete raske trauma.”
Pöördun päästjate poole.
“Ta on endiselt autos kinni. Vajan võimalikult kiiret vabastamist. Jalad on armatuuri all kinni. Kui kaua teil hinnanguliselt läheb?”
Samal ajal jätkan sinu seisundi jälgimist.
Kontrollin uuesti pulssi.
Hindan GCS-i:
silmade avamine puudub;
kõne puudub;
valule kostab vaid oie.
“Paariline, pane kaks jämedat veenikanüüli valmis.”
Valin mõlemale käsivarrele sobivad veenid.
Desinfitseerin naha.
Paigaldan esimese suure kanüüli.
Kui see on fikseeritud, alustan teise paigaldamist.
“Valmistame verejooksušoki ravi ette.”
Vaatan uuesti sinu rindkere.
Paremal pool ebaloomulik roiete liikumine kinnitab kahtlust ulatuslikule rindkere traumale.
Kuulan hingamiskahinad mõlemalt poolt.
Kui üks pool on oluliselt nõrgem või puudub ning samal ajal vererõhk langeb ja hingamine halveneb, valmistun koheselt rindkere dekompressiooniks.
Pöördun uuesti päästjate poole.
“Kui armatuur on vabastatud, teeme kontrollitud väljatõstmise. Enne ei hakka jalga jõuga vabastama.”
Hoian pilgu vaheldumisi sinu näol, hingamisel ja monitoril, valmis reageerima kohe, kui sinu seisund peaks veelgi halvenema.
Päästetööde juht ei vaata mulle otsa, vaid hoiab pilgu kindlalt purustatud salongis. Ta hindab sekundi murdosa jooksul metalli pingeid.
„Armatuuri vabastamine võtab veel mõne minuti. Kui hüdraulika peab, saame ramm-i tööle,”
hüüab juht üle mootorite mürina.
„Jää täpselt sinna, kus oled — hoia tema kaela ja kata ta kinni!”
Üks päästja jookseb auto ette ja teeb hüdraulilise lõikuriga sügava sisselõike esitiiva sisse, otse esiratta kohale.
Teine päästja teeb samal ajal lõike auto A-piilari alaossa uksehingede lähedal.
Õhku täidab bensiinimootoriga hüdraulikapumba kõrvulukustav, rütmiline tärin. Kaks päästjat saabuvad juhiukse ava juurde, kandes rasket, piklikku kollast metallist silindrit — hüdraulilist rammi.
Ramm asetatakse diagonaalselt salongi. Selle alumine, lai tald toetatakse tugevalt B-piilari põhjale.
Rammi ülemine, teravate hammastega ots suunatakse ettepoole, armatuuri tugeva metalltala vastu, otse roolisamba ja armatuurlaua ühenduskohta, sinu põlvedest ohutusse kaugusesse.
“Kõik valmis! Lükkame!”
hüüab rammiga töötav päästja.
Heli on kohutav: auto salongis hakkab plastmass raksatades purunema. Esiklaas, mis oli juba mõranenud, mureneb miljoniks pisikeseks killuks ja hakkab hääletult armatuurile kukkuma.
Terasest raam kriiksub madalalt. Kostub vali metallne pauk, kui esitiiva sisse tehtud lõige hakkab laiali painduma.
Auto esiosa ja mootoriruum hakkavad reaalselt üles ja ettepoole kalduma, eemaldudes sinu kehast.
Roolisammas, mis surus sinu rinnakorvi ja reite lähedal, hakkab aeglaselt, kuid kindlalt ülespoole kerkima.
„Veel natuke, metall annab järele! Hoia kannatanut!”
karjub päästja minust poole meetri kaugusel.
Ramm surub end võimsalt läbi armatuuri pehme plastiku, kuni leiab kindla pidepunkti siseseinas.
Mõne minutiga tekib sinu reite ja armatuuri vahele nähtav vaba ruum.
Armatuurlaua alt tulevad nähtavale väändunud ja üksteise vahele kiilunud pedaalid.
Üks päästja valgustab taskulambiga pedaalide juurde, kontrollides, kas su labajalad on metalli vahelt vabanenud või on saabaste paelad ikka pedaalide taha takerdunud.
Päästja toob mulle kiire pilgu ja hääl on konkreetne:
„Armatuur on lukus! Ruum on olemas! Kontrolli jalgu!”
21:08
Hoian kogu päästjate töö ajal mõlema käega sinu pead stabiilselt paigal, kaitstes seda tekkide ja oma kehaga klaasikildude eest.
“Carmen… ma olen siin.”
Korisev hingamine on pärast imemist veidi puhtam, kuid jälgin pidevalt, et hingamisteed uuesti verega ei täituks.
Kui päästja annab märku, et armatuur on fikseeritud, liigutan ühe käe ettevaatlikult vabaneva jalaruumi poole, säilitades samal ajal kaela stabiliseerimise koos paarilise abiga.
“Paariline, hoia pead.”
Kui ta on kontrolli üle võtnud, uurin kiiresti sinu jalgu.
Valgustan taskulambiga pedaalide piirkonda.
Kontrollin esmalt, kas labajalad on metallist vabastatud või on endiselt pedaalide või deformeerunud põrandapleki vahel kinni.
Seejärel hindan vasakut reit.
Näen väljendunud deformatsiooni.
Ei hakka jalga sirgendama ega jõuga liigutama.
Katsun kiiresti mõlemal jalal jalalaba pulssi, kui see on ligipääsetav.
Kontrollin naha värvust ja temperatuuri.
Pöördun kohe päästetööde juhi poole.
“Labajalad?”
Näen, et need on metallist vabad.
“Labajalad on vabad. Reieluu murd on olemas. Jalga ei liiguta. Võime valmistuda kontrollitud väljavõtmiseks.”
Samal ajal heidan pilgu monitorile.
“Hingamine?”
“Pulsisagedus?”
“Vererõhk?”
Jätkan sinu rindkere jälgimist. Parempoolne ebanormaalne roiete liikumine ja raske traumamehhanism panevad mind olema valmis koheseks sekkumiseks, kui hingamine halveneb või tekivad pingelise õhkrinna tunnused.
Hoian sulle asetatud hapnikumaski paigal.
“Carmen, kui sa mind kuuled, pigista mu kätt.”
Reaktsiooni endiselt ei tule.
Valmistun koos päästjatega sinu väljatõstmiseks kohe, kui nad kinnitavad, et kogu alakeha on ohutult vabastatud.
Päästetööde juht kummardub taskulambiga sügavale jalaruumi, kus ramm hoiab tonnise survega armatuuri üleval.
Metallist konstruktsioonid värisevad kergelt pinge all.
“Labajalad vabad! Pedaalid on eemal, takistusi pole!”
hüüab päästja lühidalt ja konkreetselt mulle vastu.
Tema hääl on professionaalselt külm, kuid kiire.
“Võtame seljalaua, valmistuge tõstmiseks!”
–CARMEN– (keha, teadvuseta)
Surve kadumine rindkerelt ja kõhult muudab minu hingamismustrit.
Hapnikumaski all muutub hingamine veelgi pindmisemaks ja katkendlikumaks.
Neelust kostub uuesti korisevat ja rasket heli, sest ma ei suuda oma hingamisteid ise puhtana hoida.
Parempoolne rindkeresein vajub sissepoole, samal ajal kui vasak pool püüab ebaloomulikult õhku ahmida.
Minu keha on muutunud täiesti pehmeks ja loiuks, kaotanud igasuguse lihastoonuse. Minu nahk muutub veelgi kaamemaks, peaaegu vahakarva halliks, ning on katsudes jääkülm ja nõretab šokihigist.
Monitor teeb järsu, madalama tooniga hoiatussignaali, andes märku eluliste näitajate kriitilisest kukkumisest.
Unearteril on pulss vaevalt kombitav, randmelt on see täielikult kadunud.
–RASMUS–
21:09
Heidan pilgu monitorile.
“Seisund halveneb.”
Kontrollin kiiresti näidud.
“Paariline, loe vererõhk ja SpO₂ ette.”
Kuulen uuesti korisevat hingamist.
“Imen uuesti.”
Võtan kohe imemiskateetri ja puhastan uuesti suuõõne ning neelu ulatuses, et eemaldada sinna kogunenud veri ja sekreet.
Hindan hingamist.
Parema rindkere ebanormaalne liikumine on nüüd veelgi väljendunum.
Kuulan mõlemad kopsud üle.
Paremal on hingamiskahinad oluliselt nõrgenenud. Kliiniline pilt viitab eluohtlikule rindkeretraumale.
Tegutsen kohe.
“Paariline, valmistame parema rindkere dekompressiooni.”
Samal ajal pöördun päästjate poole.
“Võtame ta nüüd välja. Edasi ei võida me autos midagi.”
Asetan käe uuesti sinu unearterile.
“Pulss on vaevu tuntav.”
Vahetan pilgu paarilisega.
“Massiivne traumaatiline šokk.”
Kui sinu spontaanne hingamine muutub ebapiisavaks, võtan mask-koti.
“Alustan abistatud ventilatsiooni.”
Asetan maski tihedalt sinu näole ja ventileerin ettevaatlikult 100% hapnikuga, jälgides rindkere tõusu ning vältides liigset ventilatsioonirõhku.
Päästjatele:
“Minu märguande peale. Hoidke keha ühel teljel.”
Võtan taas kindlalt sinu pea kontrolli alla.
“Kolm… kaks… üks… tõstame.”
Juhin kogu väljatõstmise vältel pea ja kaela liikumist, samal ajal kui päästjad ja paariline tõstavad sinu keha kontrollitult seljalauale, vältides liigseid pöördeid ja painutusi.
Niipea kui oled seljalaual, jätkan kohest elupäästvat käsitlust ja valmistun kiireks transpordiks lähimasse traumakeskusesse, sest sinu seisund viitab eluohtlikule hulgitraumale ja süvenevale hemorraagilisele šokile.
–CARMEN– (keha, teadvuseta)
Niipea kui ma seljalauale libisen, vajub minu keha täielikku, rasketesse loidusesse. Igasugune lihastoonus on kadunud.
Minu oma hingamine seiskub täielikult.
Minu rindkere ei tõuse enam sentimeetritki ja huuled tõmbuvad hapnikupuudusest sinakaks. Hingamisteid hoiab töös rütmiline mask-koti pigistamine.
Pärast armatuuri surve kadumist variseb vererõhk lõplikult kokku. Unearteril olev pulss muutub tabamatuks, peaaegu märkamatuks väreluseks. Monitor piiksub katkendlikult ja kuvab ekraanile kriitilised numbrid.
Ma olen sügavas, reageerimatus koomas. Minu nägu on vahakarva kaame, nahk on jääkülm ja märg. Vasak jalg lebab väändunult ja liikumatult laual, luumurru koht paisub silmanähtavalt.
–RASMUS–
21:10
Tunnen unearterit.
“…Pulss on kadunud.”
Heidan pilgu monitorile, et kinnitada rütm.
“Kontrollin rütmi.”
Kui monitor kinnitab sügavalt ebastabiilset või pulsita rütmi, tegutsen kohe.
“Tal on traumaatiline südameseiskus.”
“Paariline, jätka mask-kott ventilatsiooni 100% hapnikuga.”
Võtan kiiresti üle hingamisteed.
“Valmistan intubatsiooni.”
Avan larüngoskoobi, visualiseerin häälepaelad ja viin endotrahheaaltoru hingetorru.
“Toru sees.”
Täidan manseti.
Ühendan ventilatsioonikoti ja kinnitan asendi kapnograafi ning rindkere tõusu järgi.
“Päästjad, liigume kohe kiirabiautosse. Ravi jätkub autos.”
Samal ajal pöördun paarilise poole.
“Jätka elustamist.”
“See on tõenäoliselt massiivne verekaotus.”
“Anna traneksaamhape. Alustame soojendatud vereasendaja minimaalset infusiooni kuni veretoodeteni jõudmiseni.”
Kontrollin veel kord, et kusagil ei oleks massiivset välist verejooksu, mis vajaks kohest sulgemist.
Hindan uuesti paremat rindkeret.
Võtan raadiosaatja.
21:11
“Brigaad 2-4 traumakeskusele. Meil on raske hulgitrauma järgselt traumaatiline südameseiskus. Patsient on intubeeritud, ventilatsioon käib, käsitleme pöörduvaid põhjuseid. Vajame traumameeskonna täielikku valmisolekut saabumisel.”
Kui kõik on kiirabiautos, jätkame elustamist vastavalt traumaatilise südameseiskuse käsitlusele, keskendudes eelkõige põhjuste kõrvaldamisele — raske verekaotus, rindkerevigastus ja hapnikupuudus —, sest just nende kiire korrigeerimine annab suurima võimaluse spontaanse vereringe taastumiseks.
–CARMEN– (keha, teadvuseta)
Kiirabiauto uksed sulguvad pauguga, lukustades mind pimedusse.
Maailm on minu jaoks jäänud täiesti vaikseks. Ma ei tunne enam külma asfalti, purustatud klaasi ega seda ränka rauda, mis sekundite eest mu keha muljus. Minu jaoks ei ole enam valu, lõhnu ega helisid — on vaid absoluutne, raske olematus.
Minu keha lebab kanderaamil täiesti loiult, nagu võõras ja elutu nukk, millest hing on välja puhutud. Kui lõualuu surutakse üles ja plastikust toru libistatakse sügavale mu kurku, ei tekita see minu jaoks väiksematki ebamugavust. Mu ripsmed ei liigu, mu neel ei tõmbu krampi. Minu pupillid on muutunud laiadeks ja mustadeks tühimikeks, mis ei pane tähele isegi neile suunatud eredat taskulambivalgust.
Minu jaoks on aeg peatunud, kuid mu keha hääbub edasi. Mu rindkere ei tee ühtegi iseseisvat liigutust — minu jaoks ei eksisteeri enam vajadust õhu järele. Kopsud täituvad ja tühjenevad vaid tänu kätele, mis rütmiliselt ventilatsioonikotti pigistavad, sundides hapnikku minu elutusse kehasse. Mu unearteril valitseb hääletu vaikus. Mu süda on tühjaks jooksnud ja pulss on kadunud, kuigi monitor püüab ekraanil ikka veel mingeid tühje jooni joonistada.
Ma ei tunne, kuidas viimased veretilgad voolavad vabalt mu kõhuõõnde ja kuidas murdunud reieluu ümber tõmbub püksisäär paistetuse tõttu pingule.
Minu nägu ja huuled muutuvad sekund-sekundilt vaha meenutavalt hallikassiniseks, nahk on jääkülm ja kaetud surmava šokihigiga.
Ma olen kättesaamatus kohas, sügaval iseenda sees, samal ajal kui kiirabi sööstab vilkurite saatel pimedusse.
–RASMUS–
21:12
Kiirabiauto liigub alarmsõidul traumakeskuse poole.
Hoian pilgu monitoril.
“Jätka rindkere kompressioone.”
Paariline alustab kohe kvaliteetseid rindkere kompressioone, mina ventileerin läbi endotrahheaaltoru 100% hapnikuga.
Kontrollin kapnograafi.
“ETCO₂?”
Paariline ütleb näidu.
Kuulan veel kord mõlemad kopsud üle.
Paremal on hingamiskahinad endiselt oluliselt nõrgemad.
“Teen parema rindkere dekompressiooni.”
Desinfitseerin punktsioonikoha ja teen kohe rindkere dekompressiooni vastavalt traumaatilise pingelise õhkrinna käsitlusele.
Jälgin, kas õhk vabaneb ning kas ventilatsioon muutub kergemaks.
“Paariline, kontrolli veenitee. Valmista teine liin.”
Heidan pilgu monitorile.
“Rütmikontroll.”
Peatame kompressioonid ainult nii kauaks, kui on vajalik rütmi hindamiseks.
“Endiselt mittešokeeritav rütm. Jätkame.”
Kompressioonid jätkuvad kohe.
Võtan raadiosaatja.
21:14
“Brigaad 2-4 traumakeskusele. Saabume ligikaudu kuue minuti pärast. Raske hulgitrauma. Traumaatiline südameseiskus. Intubeeritud, ventileeritav, rindkere dekompressioon teostatud. Elustamine kestab. Palume traumameeskonna ja verepanga valmisolekut.”
Panen raadiosaatja käest.
Vahetan kompressioonide tegijat, et nende kvaliteet ei langeks.
Jälgin pidevalt monitori ja kapnograafi, otsides vähimatki märki spontaanse vereringe taastumisest.
“Carmen… me jätkame tööd. Me ei lõpeta enne, kui oleme haiglas ja kõik võimalused on kasutatud.”
–CARMEN– (keha, teadvuseta)
Kiirabiauto kõigub järsult, kui see kihutab täiskiirusel läbi pimedate tänavate, sireenid väljaspool seinu haledalt uilgamas. Minu jaoks on see kõik aga vaid kauge, vaevukuuldav kaja kuskil olematuse äärel. Ma ei kuule enam hääli ega tunne käsi, mis rütmiliselt ja raskelt minu rinnakorvile suruvad, püüdes minu elutut südant mehaaniliselt kokku suruda.
Minu jaoks on eluring peatunud. Kui elustamine rütmikontrolliks mõneks sekundiks katkestatakse, valitseb minu veenides ja arterites täielik, tardunud seisak. Monitor ekraanil joonistab küll minu jaoks tähendusetuid siinusrütmi sakke, kuid minu unearter jääb sõrmede all täiesti hääletuks ja liikumatuks.
Libisen üha sügavamale sellesse külma ja hääletusse pimedusse, samal ajal kui kiirabi teeb viimaseid järske pöördeid. Haigla uksed on juba vähem kui kuue minuti kaugusel ja minu viimane, habras niit eluga püsib vaid nendel sekunditel, mil meedikute käed keelduvad minu kehast lahti laskmast.
Kiirabi teeb viimase pöörde ja pidurdab järsult traumakeskuse reanimatsioonisaali uste ees.
–RASMUS–
21:20
Kiirabiauto peatub traumakeskuse traumavastuvõtu ees.
“Seis.”
Uksed avanevad.
Traumameeskond on juba valmis.
Lükkan kanderaami välja, samal ajal kui paariline jätkab rindkere kompressioone ja mina ventileerin läbi endotrahheaaltoru.
Liigume kiiresti traumaruumi.
“Üks… kaks… kolm.”
Tõstame sinu haiglavoodile.
Vahetame kohe kompressioonide tegija haigla meeskonna vastu, et katkestus jääks võimalikult lühikeseks.
Pöördun traumakirurgi poole ja annan üle struktureeritud raporti.
“Naine, raske liiklusõnnetus. Traktoriga kokkupõrge. Leitud sõidukist teadvuseta, kinni kiilutuna. Pikk vabastamine päästjate poolt.”
“Esmalt spontaanne hingamine ja pulss olemas. Raske hulgitrauma tunnused: parema rindkere raske vigastus, laudkõht, vasaku reieluu deformatsioon, ulatuslik peatrauma. Seisund halvenes pärast vabastamist. Hingamine seiskus, seejärel kadus tsentraalne pulss.”
“Intubeeritud. Ventileeritud 100% hapnikuga. Kaks veeniteed rajatud. Traneksaamhape manustatud. Parema rindkere dekompressioon teostatud kliinilise kahtluse tõttu. Elustamine kestab.”
Kirurg noogutab.
“Võtame üle.”
Astun pool sammu kõrvale, kuid jään ruumi, kuni üleandmine on täielikult lõpetatud.
Traumameeskond jätkab kohe elustamist, teeb ultraheli võimaliku sisemise verejooksu hindamiseks, valmistab ette massiivse vereülekande ning otsustab edasised elupäästvad protseduurid vastavalt leidudele.
Vaatan veel kord monitori ja seejärel kirurgi poole.
“Üleandmine lõpetatud.”
–CARMEN– (keha, teadvuseta)
Traumakirurg haarab kohe ultrahelianduri ja libistab selle üle mu kõhu ja südamepiirkonna. Ekraanile ilmub pilt — mu kõhuõõs on täis vaba verd.
Teine arst kontrollib mu paremat rindkeret ja teeb kiiresti torakostoomia, mille järel paigaldatakse rindkere dreen. Sealt purskab kohe välja pinge all olnud veri ja õhk.
Massiivne vereülekanne:
Minu mõlemasse veeniliini ühendatakse kiirinfusaatorid.
Minu jaoks jääkülma kehasse hakkab tohutu kiirusega voolama soojendatud 0-negatiivne veri ja plasma.
Üks õdedest astub voodi kõrvale ja jätkab masinliku täpsusega rindkere kompressioone, surudes rütmiliselt mu rinnale, kuni kirurgid verejookse peatada püüavad.
Kogu see agressiivne elupäästetöö — rindkeretoru paigaldamine — loob äkki midagi, mida keegi enam ei julgenud loota:
21:23 peatab meeskonna juht korraks kompressioonid, et kontrollida rütmi. Monitoril püsinud PEA-rütm muutub järsku kiireks, organiseeritud siinustahhükardiaks.
Kirurgi sõrmed on sügaval mu unearteril. Ruumi tekib sekundiline hääletus.
“Pulss on olemas. Nõrk, aga regulaarne.”
hüüab ta.
Minu näo ja huulte sügav, vahasarnane hallikassinine värvus hakkab uue vere toel asenduma väga õrna, vaevumärgatava roosaka tooniga. Mu nahk on endiselt jääkülm.
See on kõige õrnem ja hapram märk elust, õhuke niit keset suurt katastroofi, kuid see on märk, et minu elu on praegu — tänu meeleheitlikule võitlusele ja haigla meeskonna kiirele tööle — veel võimalik päästa.
–RASMUS–
21:23
Jään hetkeks monitori vaatama.
Terav ja organiseeritud rütm.
Kirurg hoiab sõrmi unearteril.
“Pulss on olemas.”
Hingan korraks sügavalt välja, kuid pilk jääb monitorile.
“Hea.”
Keegi ruumis ei lõdvesta. Kõik teavad, et see on alles algus.
Vaatan kiiresti näite.
“Kas vererõhk tuleb?”
Anestesioloog jälgib arteriaalse rõhu kõverat.
Massiivne vereülekanne jätkub.
Kirurgi pilk püsib ultraheliekraanil.
“Jätkame verejooksu kontrolli.”
Astun sammu lähemale.
“Leidsime ta autos teadvusetuna. Pulss kadus vahetult pärast vabastamist.”
Kirurg noogutab lühidalt, pilku tõstmata.
“See sobib leiuga.”
Vaatan veel kord sinu nägu.
See ei ole enam nii vahakarva kui mõni minut tagasi.
Ventilaator liigutab rütmiliselt sinu rindkeret.
Monitoril liigub nüüd organiseeritud rütm ning iga kompleksiga kaasneb nõrk, kuid olemasolev pulsilaine.
Traumameeskond liigub edasi järgmiste sammudega — verejooksu lõplik kontroll, operatsiooniks ettevalmistus ja intensiivravi.
Kui kõik oluline on üle antud ja lisaküsimusi enam ei ole, eemaldan kindad.
Pöördun kirurgi poole.
“Kogu sündmus on dokumenteeritud. Kui vajate hiljem täpsustusi sündmuskohal tehtud ravi kohta, olen kättesaadav.”
Noogutan meeskonnale.
“Jõudu.”
Astun traumaruumist välja.
Koridoris on korraks vaikne.
Vaatan kella.
21:25
Alles nüüd tunnen, kui pinges mu õlad on olnud kogu väljakutse vältel.
Tean, et sinu seisund on endiselt kriitiline ja järgmised tunnid saavad olema otsustavad, kuid haiglasse jõudsid sa vereringega ning nüüd on võimalus, mille nimel kogu tee töötasime.
Lisa kommentaar